Juhtkiri ⟩ Riik olgu õhuke õige koha pealt

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti majandusel on läinud paremini kui oodati, aga see pole vaid hea
• Märke majanduse ülekuumenemisohust on mitu, eesotsas hinnatõusuga
• Inimesi mõjutab inflatsiooniootus, mis paneb otsima võimalusi raha paigutada

Eesti majandusel on läinud paremini, kui oodati. See on küll hea uudis, kuid valitsusel tuleb mõelda, mida teha, et kasv liiga kiireks kätte ei läheks.

Postimehe tänastel majanduskülgedel on ülevaade majandustulemustest ja tööturu olukorrast. Märke ülekuumenemisohust on mitu. Näiteks on tekkinud märgatav ehitusmaterjalide hinnatõus. Osalt võib see olla põhjustatud pandeemia tekitatud tarneraskustest ja seega ajutine. Kuid ka tarbijate julgus hakkab taastuma, mis kasvatab nõudlust kaupade järele.

Lisaks mõjutab inimeste käitumist inflatsiooniootus. Euroopa rahatrükk on olnud massiline ja sügisel võetakse pensionifondidest välja suured summad. Kõigel sellel on mõju hinnatõusule ja selle ootuses on hakatud otsima võimalusi vabade vahendite paigutamiseks.

Suurenenud on ka keskmine palk, mis on viis protsenti kõrgem kui eelmisel aastal. Kuigi teenindus- ja majutussektoris on olukord veel halb, on nii mõneski valdkonnas hakanud tekkima tööjõupuudus, mis omakorda avaldab survet palgatõusuks.

Kõige krooniks hakkavad Euroopa taasterahastust tulema miljardid rohepöördeks, samuti euroraha Rail Balticu väljaehitamiseks. Kokkuvõttes tähendab oodatust kiirem majanduskasv, et pigem peab valitsus olema valmis majandust pidurdama ülekuumenemise vältimiseks kui lisama raha, et hoogu anda.

Inimvara on valdkond, millesse valitsus ei saa jätta investeerimata. Meil ei ole vaja ühtlaselt õhukest riiki, meil on vaja riiki, mis oleks õhuke õige koha pealt.

Eeskätt tähendab see, et vajadus täiendavate laenude järele on küsitav, isegi kui võimalused selle saamiseks ja intressimäärad on soodsad. Aga kui kiire kasv jätkub, siis on vaja tõenäoliselt leida meetmeid, et vähendada kasvu tagant piitsutavat nõudlust.

Selleks on valitsusel kaks põhilist hooba: kärpida avaliku sektori kulusid ja/või tõsta makse. Niimoodi ringlusest ära tõmmatud vahendid aitaksid vähendada riigieelarve puudujääki. Iseenesest hea plaani teeb keerukaks asjaolu, et kiire inflatsiooni ja palgatõusu tingimustes ei saa jätta unarusse avalikke teenuseid, eeskätt puudutab see arste-õdesid, õpetajaid, teadlasi ja päästetöötajaid – kvalifitseeritud töötajaskonnaga valdkondi, kus konkurentsivõimetud palgad kahjustavad teenuste taset ja kättesaadavust.

Kindlasti on vaja avaliku sektori kulusid kontrollida, kuid viisid, kust ja kuidas seda teha, peavad olema hästi läbi mõeldud. Fookus peab olema administratiiv-bürokraatliku haldusaparaadi optimeerimisel, millega vabaneb kvalifitseeritud tööjõudu. Sellise tööjõu järele on turul juba praegu nõudlus ja riigi optimeerimine siin aitaks pidurdada survet palgatõusule.

Maksude tõstmine ei ole küll kunagi olnud populaarne otsus, kuid praeguses olukorras võib olla see vajalik, et tagada konkurentsivõimelist palka avalike teenuste pakkumiseks. Igal juhul peab selline maksutõus olema valitud nii, et see ei halvendaks veelgi madalama sissetulekuga inimeste toimetulekut kiireneva inflatsiooni tingimustes.

Inimvara on valdkond, millesse valitsus peab investeerima ka siis, kui majandus kipub üle kuumenema, sest avalike teenuste kõrge tase on see, mis mõjutab kogu ühiskonna elukvaliteeti. Meil ei ole vaja ühtlaselt õhukest riiki, meil on vaja riiki, mis oleks õhuke õige koha pealt.