Kui meie põhjanaabrid asutasid 1938. aastal Pyhätunturi rahvuspargi (praeguse Pyhä-Luosto rahvuspargi osa), ei oldud Eestis sellesarnaseks sammuks valmis. Rahvuspargi loomine eeldas toonaste arusaamade kohaselt piisavalt suurt inimtühja piirkonda. Aga 1969. aastal tuli Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) välja rahvuspargi uue määratlusega, milles loodusväärtuste kaitse kõrval oli oluline ka kultuuripärandi kaitse. Nii hakatigi rahvusparke asutama ka seal, kus päris inimpuutumatu loodusega alasid enam pole.