Jüri Adams: teistsugune presidendivalimine

Jüri Adams. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Meil on ees praeguse iseseisvusaja seitsmes presidendivalimine, kuid sel aastal tuleb see veidi teisiti, kirjutab endine riigikogu ja Põhiseaduse Assamblee liige Jüri Adams.

Põhjusi on kaks. Esiteks: valimises osalejate arv on palju väiksem. Eelmine Reformierakonna juhitud valitsus vähendas Eesti omavalitsuse üksuste arvu 79-le, kuid ei muutnud valijameeste arvu sätestavat seadust. Varem, kui oli palju valdu, tuli omavalitsustest üle 200 valijamehe (1996. a 273, 2016. a 234). Nüüd on esimene kord, kui neid on vähem kui riigikogu liikmeid. Kui ma milleski ei eksi, tuleb neid kokku 91 (Tallinnast 10, Tartust 4, ülejäänud omavalitsusüksustest igaühest üks). Peale selle on esimene kord, kui on juba praegu võimalik üsna täpselt ette teada, milline hakkab olema nende valijameeste jagunemine erakonniti: Tallinna volikogust kümme keskerakondlast, Tartust neli reformierakondlast, muudest omavalitsusüksustest tõenäoliselt valitseva koalitsiooni suurima fraktsiooni esindaja.

Tuletagem meelde: presidenti valitakse alguses riigikogus. Kui see seal ei õnnestu, siis valimiskogus (riigikogu liikmed pluss omavalitsusüksustest tulevad valijamehed). Kui ka seal ei õnnestu, siis uuesti riigikogus jne.

Kui palju on vaja hääli, et valida ülesseatud kandidaat presidendiks? Riigikogus on vaja saada vähemalt 67 poolthäält, mis tähendab, et peab olema vähemalt kolme erakonna fraktsioonide toetus. Aga valimiskogus? Eeldusel, et kõik hääleõiguslikud võtavad hääletamisest osa ja keegi ei jäta oma valimissedelit tühjaks, on vaja saada vähemalt 97 poolthäält.

Valimiskogu jõudude vahekorra kohta võib praegu ütelda järgmist. Kõigil erakondadel peale EKRE tekib seal veidi suurem osakaal kui riigikogus, aga ühelgi erakonnal ei tule nii palju hääli, et üksinda mõnda kandidaati läbi suruda. Kuid on väga võimalik, et kahel suuremal erakonnal, mis praegu valitsevad – Reformierakonnal ja Keskerakonnal –, on kokku küllalt hääli, et president ära valida (selleks peaks nende leeris olema vähemalt 38 omavalitsuste valijameest). Muidugi, kui nad suudavad kokku leppida, keda valida.

Nüüd teisest põhjusest, miks on sel aastal teisiti. Seni on valimisest valimisse käinud otsimine, missuguse elukäigu ja oskustega inimesi on mõtet seada presidendikandidaadiks ja siis ehk ka valida presidendiks. Seda kõike katse ja eksituse meetodil. Aga tundub, et nende katsete ja eksimiste variandid hakkavad ammenduma.

Lennart Meri valiti aastail 1992 (riigikogus) ja 1996 (valimiskogus). 2001. aastal valiti Arnold Rüütel (valimiskogus). Toomas Henrik Ilves valiti 2006. aastal (valimiskogus) ja 2011. aastal (riigikogus). Kersti Kaljulaid 2016. aastal riigikogus.