Jüri Adams: teistsugune presidendivalimine

Jüri Adams. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Presidenti valitakse alguses riigikogus
• Kõige erandlikum oli Arnold Rüütli valimine
• President Kaljulaidil on olnud võime ja oskus ennast parandada
• Henn Põlluaasa saamine presidendiks pole tõenäoline

Meil on ees praeguse iseseisvusaja seitsmes presidendivalimine, kuid sel aastal tuleb see veidi teisiti, kirjutab endine riigikogu ja Põhiseaduse Assamblee liige Jüri Adams.

Põhjusi on kaks. Esiteks: valimises osalejate arv on palju väiksem. Eelmine Reformierakonna juhitud valitsus vähendas Eesti omavalitsuse üksuste arvu 79-le, kuid ei muutnud valijameeste arvu sätestavat seadust. Varem, kui oli palju valdu, tuli omavalitsustest üle 200 valijamehe (1996. a 273, 2016. a 234). Nüüd on esimene kord, kui neid on vähem kui riigikogu liikmeid. Kui ma milleski ei eksi, tuleb neid kokku 91 (Tallinnast 10, Tartust 4, ülejäänud omavalitsusüksustest igaühest üks). Peale selle on esimene kord, kui on juba praegu võimalik üsna täpselt ette teada, milline hakkab olema nende valijameeste jagunemine erakonniti: Tallinna volikogust kümme keskerakondlast, Tartust neli reformierakondlast, muudest omavalitsusüksustest tõenäoliselt valitseva koalitsiooni suurima fraktsiooni esindaja.

Tuletagem meelde: presidenti valitakse alguses riigikogus. Kui see seal ei õnnestu, siis valimiskogus (riigikogu liikmed pluss omavalitsusüksustest tulevad valijamehed). Kui ka seal ei õnnestu, siis uuesti riigikogus jne.

Kui palju on vaja hääli, et valida ülesseatud kandidaat presidendiks? Riigikogus on vaja saada vähemalt 67 poolthäält, mis tähendab, et peab olema vähemalt kolme erakonna fraktsioonide toetus. Aga valimiskogus? Eeldusel, et kõik hääleõiguslikud võtavad hääletamisest osa ja keegi ei jäta oma valimissedelit tühjaks, on vaja saada vähemalt 97 poolthäält.

Valimiskogu jõudude vahekorra kohta võib praegu ütelda järgmist. Kõigil erakondadel peale EKRE tekib seal veidi suurem osakaal kui riigikogus, aga ühelgi erakonnal ei tule nii palju hääli, et üksinda mõnda kandidaati läbi suruda. Kuid on väga võimalik, et kahel suuremal erakonnal, mis praegu valitsevad – Reformierakonnal ja Keskerakonnal –, on kokku küllalt hääli, et president ära valida (selleks peaks nende leeris olema vähemalt 38 omavalitsuste valijameest). Muidugi, kui nad suudavad kokku leppida, keda valida.

Nüüd teisest põhjusest, miks on sel aastal teisiti. Seni on valimisest valimisse käinud otsimine, missuguse elukäigu ja oskustega inimesi on mõtet seada presidendikandidaadiks ja siis ehk ka valida presidendiks. Seda kõike katse ja eksituse meetodil. Aga tundub, et nende katsete ja eksimiste variandid hakkavad ammenduma.

2016. aasta oli kõige veidram, avalike, tervele rahvale justkui valijaskonnale suunatud kampaaniate aasta.

Lennart Meri valiti aastail 1992 (riigikogus) ja 1996 (valimiskogus). 2001. aastal valiti Arnold Rüütel (valimiskogus). Toomas Henrik Ilves valiti 2006. aastal (valimiskogus) ja 2011. aastal (riigikogus). Kersti Kaljulaid 2016. aastal riigikogus.

Kõige erandlikum oli A. Rüütli valimine. See sai teoks omavalitsustest tulnud valijameeste häältega (ja domineerivate poliitiliste jõudude tahte vastu), mis on seletatav eriti sellega, et Rüütel oli olnud pikka aega Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor ja üks Eesti NSV põllumajandussektori juhtidest nõukogude ajal, paljud valijamehed valdadest aga tema õpilased, kolleegid või austajad. Selline valimisolukord ja tulemus ei kordu enam kunagi.

Alates 1996. aastast hakkasid erakonnad üles seadma igaüks omaenda kandidaati, kelleks oli ikka keegi kõrgemal positsioonil isik erakonna ladvikus. Ehk teisisõnu käituti, justkui Eestis oleks kasutusel presidendi otsevalimine. See meetod osutus nii siis kui ka hiljem täielikuks läbikukkumiseks, sest kui viimased hääletamisvoorud välja arvata, ei andnud ükski hääletaja kunagi häält «võõra» kandidaadi poolt ja ükski erakond ei ole veel kunagi saanud oma kandidaati presidendiks.

2006. aastal oli tegemist vastuhääletamisega. Et takistada A. Rüütli tagasivalimist, moodustus enamiku erakondade ühisrinne ühise vastaskandidaadi T. H. Ilvese taha.

2011. aastal, nii uskumatu kui see ka ei ole, jätkus enamiku erakondade toetus sellele, et T. H. Ilves jätkaks presidendina ka teise ametiaja. Seda võiks seletada sellega, et Ilvesel oli olnud suur ja edukas roll Eesti välispoliitika sihtide edendamisel rahvusvaheliselt. Kuid sel korral ilmnes meil esimest korda üks kandideerimise tüüp, mis on aga maailmas üsna levinud. Nimelt kandideerimine, mille puhul ei ole vähimatki lootust valituks osutuda, aga eesmärk on isikliku tuntuse ja populaarsuse (resp. oma erakonna) edendamine. Meil tegi selle tee lahti Indrek Tarand. Neli aastat hiljem valis selle tee Mart Helme.

2016. aasta oli kõige veidram, avalike, tervele rahvale justkui valijaskonnale suunatud kampaaniate aasta. Peaaegu iga erakond agiteeris rahvast omaenda kandidaadi poolt, kes aga ükski ei olnud isikuomadustelt või populaarsuselt selline, et oleks saanud valituks, isegi kui meil oleks otsevalimine. Oli siiski ka üks uudne moment: oli ka üks mitteerakondliku taustaga, endisest kõrgemast riigiametnikust kandidaat – Allar Jõks. Tulemuseks oli täielik katastroof. Eesti erakondadel selgus, et puudus igasugune tagavaraplaan. Kui valimine jõudis tagasi riigikogusse, anti seal poolthääled riigikogu esimehe Eiki Nestori juhitud otsingus n-ö kõrvalt leitud Kersti Kaljulaidile, kelle tugevus kandidaadina seisis selles, et kellelgi ei olnud midagi tema vastu.

Pean tunnistama, et ma ei tea maailmast ühtki näidet, et mõni riik oleks riigipeaks pannud selliselt autsaiderliku ja noore, kuigi väga sümpaatse inimese. Ametis on ta teinud kõik noorusest ja kogenematusest johtuvad vead. Aga tal on olnud ka võime ja oskus ennast parandada, nii et mina vähemalt ei ole näinud, et ta kunagi oleks sama viga korranud.

2 MÕTET

• Tänapäevasel massimeedia ajastul on poliitilisele klassile suur surve, et esindusisikud oleksid nooruslikud, karismaatilised, «seksikad».
• Jüri Ratase häda on selles, et ta langeb nagu Kersti Kaljulaidki «liiga noore kandidaadi» kategooriasse.

Tänapäevasel massimeedia ajastul on poliitilisele klassile muidugi suur surve, et esindusisikud oleksid nooruslikud, karismaatilised, «seksikad». Siiski on niisuguste ametikohtade nagu meie president puhul tavalisem, et sinna pannakse/valitakse vanemad inimesed, kes varem on teinud pika ja eduka poliitilise karjääri, veteranpoliitikud. Ja seda enamasti karjääri viimase, n-ö pensionieelse astmena. Aga meiega on praegu nii, et kuna me tuleme nõukogude okupatsiooni alt, siis meil selliseid palju valida ei ole. Nimedest torkavad mällu näiteks Tunne Kelam ja Siim Kallas. Peale nõusoleku peab kandidaadil olema piisavalt jaksu ja tervist.

Teine variant võiks olla üldiselt samasugune, aga mitte poliitik, vaid endine kõrge riigiametnik. Niisugusena tuleb meelde näiteks Mihkel Oviir.

Kuid meie süsteem lubaks ka kolmandat varianti: teenekas ühiskonnategelane, kirikutegelane, teadlane, kes aga siiski on n-ö poliitiline autsaider. On olnud ka üks niisugune katse: 1996. aastal oli akadeemik Enn Tõugu üks tõsiselt võetav kandidaat. Nüüd on poliitilise klassi välise kandidaadina üles kerkinud ja ka nõusoleku andnud Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. Aga sellise kandidaadi ülesseadmiseks, äravalimisest rääkimata, oleks vaja olulise osa erakondade kokkulepet, mille eelduseks omakorda oleks nende «seisuslikust» egoismist ülesaamine. Niisuguse arengu algust aga küll veel kuskilt ei paista (vt lapsesuud: «Marko Pomerants: Miks Tarmo Soomere ei sobi Eesti presidendiks? Sest ta on teadlane!»).

Peale T. Soomere on meil ajakirjanduses seni laiemalt läbi käinud veel kolm nime. Henn Põlluaas teeb tublilt EKRE kampaaniat, aga tema saamine presidendiks ei ole tõenäoline. K. Kaljulaid ilmselt ei oleks teise ametiaja vastu, aga ei ole seni kuulnud veel kellestki, kes kavatseks tema kandidatuuri üles seada. Kõige rohkem on kirjutatud Jüri Ratasest, seda küll oletatava võimujaotamise kokkuleppe võtmes, et kui Reformierakond sai peaministri ametkoha, siis saab Keskerakonna esinumber presidendi ametikoha. Ratase konkurentidele Keskerakonnas see meeldiks. Ratase häda on aga selles, et ta langeb nagu Kaljulaidki «liiga noore kandidaadi» kategooriasse. Isegi kui Ratas oleks järgemööda kaks ametiaega president, oleks ta alles 52-aastane, st poliitiku jaoks veel üsna noor. Vaadates Ratase senist käitumist, arvan, et ta tahaks pigem edasist poliitilist karjääri kui sellist enneaegset «pensionileminekut».