Juhtkiri ⟩ Inimene pole laast

Pildil Marti Kuusik. Foto: Ain Liiva

• Marti Kuusiku juhtumist on ühiskonnal ja meedial palju õppida
• Ajakirjandus ei tohi muutuda lõukoeraks, kes iga kahtlase tegelase murrab
• Perevägivald on tõsine probleem ja ajakirjandus peab seda teadvustama

Eile langetas Viru maakohus õigeksmõistva otsuse Marti Kuusiku perevägivalla juhtumis, sest kohtu hinnangul ei võimaldanud esitatud tunnistused ja tõendid kohtualuse süüd tõestada. Tõsi, kohtuotsus pole veel jõustunud ja prokuröril on võimalik see edasi kaevata.

Kuid meenutagem, et Kuusik mõisteti ajakirjanduses süüdi juba kaks aastat tagasi ja seda üksnes kuulujuttude põhjal. Sellest juhtumist on meil õppida ühiskonnana laiemalt.

Esiteks on see ajakirjanduseetika küsimus. Kuusiku juhtumi algatanud Ekspress Meedia peatoimetajad õigustavad kohtuotsust kommenteerides, et «ka kahtlustest tuleb kirjutada, see on sõnavabaduse oluline osa. Eriti siis, kui kahtlused puudutavad poliitikuid või väga suure ühiskondliku mõjuga isikuid». Neil on kahtlemata õigus. Ajakirjandus on ühiskonna valvekoer, kes peab haukuma, kui midagi tundub valesti.

Kuid ajakirjandus ei tohi muutuda lõukoeraks, kes iga kahtlase tegelase pikema jututa maha murrab, mõtlemata sellele, kas see on proportsionaalne või kas selleks on üldse põhjust. Ajakirjanikud, nii väga soovides ehitada õiglasemat ja paremat ühiskonda, võidelda väärnähtuste ja kuritarvitamiste vastu, on valmis nii mõnelgi puhul laskma laastudel lennata peaasi, et mets maha saaks.

Loomulikult tahame me kõik, et perevägivald ühiskonnas üldiselt väheneks. Seejuures tuleb aga meeles hoida, et iga konkreetse juhtumi ja süüdistuse (tõese või mitte) taga on konkreetsed lihast ja luust inimesed.

Perevägivald on tõsine probleem ning ajakirjandus peab seda teadvustama, kuid lihast ja luust inimestesse ei tohi suhtuda põhimõttel «kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad».

Loomulikult on poliitikute vastu suunatud kahtlustused rohkem avalikkuse luubi all kui ülejäänud inimeste puhul. Raevukus, millega reageeriti Kuusiku perevägivalla kahtlustustele, ja seda kõige kõrgemal tasemel, oli poliitiliselt võimendatud.

Frustratsioon, mille tekitas EKRE tõusmine valitsusse, oli nii terav ja talumatu, et see mürgitas kogu õhkkonna. Rahulikumas poliitilises olukorras oleks reaktsioon olnud kindlasti vaoshoitum ja niihästi kahtlusaluse kui väidetava ohvri ja nende laste vaimne tervis sattunud väiksema surve alla.

Igasse inimesse tuleb suhtuda elementaarse lugupidamisega, isegi kui teda on põhjust kahtlustada kuriteos või kui tema poliitilised vaated on vastuvõetamatud.

Kolmandaks on see õiguseetiline probleem. Meie hulgas on inimesi, kes päriselt kannatavad oma lähedase terrori all, olgu see siis vaimne või füüsiline, on inimesi, keda ahistatakse või kuritarvitatakse võimupositsiooni ära kasutades. Nendele inimestele kinnitab iga selline kohtuasi, et lootust ei ole – kui isegi nii suure avalikkuse huviga juhtumite puhul ei piisa tõendeid, siis millist õiglust võiks loota need, kelle saatus ei paku huvi kellelegi.

See on taas koht, kus ajakirjandus peaks mõtlema järele – ohvrite lootusetuse tunde tekkimises on suur osa just meedial, kes on oma süüdimõistva otsuse andnud seal, kus oleks tulnud vaid haugatada ja jätta uurimine prokuratuuri hooleks.

Samas on perevägivald ja ahistamine tõsine probleem ning ajakirjandus peab seda ühiskonnas teadvustama. Järjekindlalt ja rahulikult. Ajakirjanduslikku kajastust vajavad nii juhtumid kui ka tugikeskuste ja nõustajate töö. Et kannatanud julgeksid pöörduda sinna, kus osatakse ja suudetakse anda neile abi.