Kuid meenutagem, et Kuusik mõisteti ajakirjanduses süüdi juba kaks aastat tagasi ja seda üksnes kuulujuttude põhjal. Sellest juhtumist on meil õppida ühiskonnana laiemalt.
Esiteks on see ajakirjanduseetika küsimus. Kuusiku juhtumi algatanud Ekspress Meedia peatoimetajad õigustavad kohtuotsust kommenteerides, et «ka kahtlustest tuleb kirjutada, see on sõnavabaduse oluline osa. Eriti siis, kui kahtlused puudutavad poliitikuid või väga suure ühiskondliku mõjuga isikuid». Neil on kahtlemata õigus. Ajakirjandus on ühiskonna valvekoer, kes peab haukuma, kui midagi tundub valesti.
Kuid ajakirjandus ei tohi muutuda lõukoeraks, kes iga kahtlase tegelase pikema jututa maha murrab, mõtlemata sellele, kas see on proportsionaalne või kas selleks on üldse põhjust. Ajakirjanikud, nii väga soovides ehitada õiglasemat ja paremat ühiskonda, võidelda väärnähtuste ja kuritarvitamiste vastu, on valmis nii mõnelgi puhul laskma laastudel lennata peaasi, et mets maha saaks.
Loomulikult tahame me kõik, et perevägivald ühiskonnas üldiselt väheneks. Seejuures tuleb aga meeles hoida, et iga konkreetse juhtumi ja süüdistuse (tõese või mitte) taga on konkreetsed lihast ja luust inimesed.
Perevägivald on tõsine probleem ning ajakirjandus peab seda teadvustama, kuid lihast ja luust inimestesse ei tohi suhtuda põhimõttel «kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad».
Loomulikult on poliitikute vastu suunatud kahtlustused rohkem avalikkuse luubi all kui ülejäänud inimeste puhul. Raevukus, millega reageeriti Kuusiku perevägivalla kahtlustustele, ja seda kõige kõrgemal tasemel, oli poliitiliselt võimendatud.