REGIONAALARENG ⟩ Debatt Pärnu kolledžis: kuidas viia akadeemilise maailma tarkus ettevõtetesse?

• Pärnu loodab hoida ja kergitada kolledži ja kutsehariduskeskus positsiooni
• Sotsiaaltöö õpetamine ja professuur peaks olema üks kolledži kohustusi
• Unarusse ei tasu jätta ka praegust tugevust – turismi- ja heaoluteenuste õpet
• Kolledži ja ettevõtete koostööd on kohati nõrgendanud initsiatiivi puudulikkus

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži 25. aastapäeval kogunes 14. mail vestlusring arutamaks regionaalse kõrghariduse väljakutsete ja võimaluste üle aastal 2030.

Tagamaks maailma teadmise jõudmist ääremaale, valmistamaks spetsialiste kohalikele ettevõtetele-asutustele, piirkondi avada ja soodustada sealsete ettevõtete innovatsiooni, on Põhja- ja Keldimaad rajanud ülikoolide kolledžid väiksematesse linnadesse. Ka Eestis on kuus ülikoolide kolledžit: Haapsalus, Kohtla-Järvel, Kuressaares, Narvas, Pärnus ja Viljandis ning eraldi veel kaks regionaalset kompetentsikeskust Väimelas ja Pollis.

Kõrgkoolid tihendavad rahvusvahelist suhtlust ning on talentide hankimisel võtmerollis. Teadmusasutused parandavad ka piirkondlike innovatsioonistrateegiate kvaliteeti ja innovaatilisust ning panustavad sotsiaalsesse ja kultuurilisele arengusse.

Kaks nädalat tagasi vahetasid Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis neil teemadel mõtteid Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, Tartu Ülikooli makroökonoomika professor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets, Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Riina Müürsepp, Estonia Spa Hotelsi juhataja Andrus Aljas, Fein-Elast Estonia tekstiilitööstuse juhataja Urmas Mägi, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ning Pärnumaa arenduskeskuse juhataja Erik Reinhold. Vestlust juhtis Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise kaasprofessor ja Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa, selle märkis üles tudeng Cindy Rätsep.

Raagmaa: Kuna Raul Eamets kujundas oma ettekandes vägeva pildi kolledžist 25 aasta pärast, küsiks kõigepealt ettevõtlus- ja koolituspartneritelt: mis võiks kümne aasta jooksul sellest tehtud saada? Või siis: milliste erialade järele peaks kümne aasta pärast olema märksa suurem vajadus?

Mägi: 25 aasta tulevikuvisioonis on muljet avaldav eelkõige see osa, mis räägib suuremast sünergiast Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooliga. See osa majandusest loob materiaalseid füüsilisi väärtusi. Seda teevad inimesed, kes mõistavad loodusseadusi ja üritavad neid mitte eirata – enamik probleeme siin pisikesel maakeral on põhjustatud just sellest, et eiratakse mingisugust loodusseadust, kohati teadlikult ja kohati rumalusest. See esimene pool on patoloogiline nähtus. Teist poolt peaks hakkama siinkandis nüüd ka Pärnu kolledž parandama. Ehk siis natuke rohkem rõhku loodusseadustele ja sealt edasi juba tehnikaaladele.

Heaoluteenuste rahvusvahelist kompetentsikeskust oleks vaja juba kohe, sest kümne aasta pärast on ilmselgelt liiga hilja.

Estonia Spa Hotelsi juhataja Andrus Aljas

Aljas: Ka mina kuulasin seda visiooni ja väga hea tunne tuli. Lugesin läbi ka kolledži enda kümne aasta visiooni just täna hommikul. Minu ainukene soov kolledžile: heaoluteenuste rahvusvahelist kompetentsikeskust oleks meil vaja juba kohe, sest kümne aasta pärast on ilmselgelt liiga hilja.

Praegu on kogu piirkonna turism teelahkmel. Turismis ei võida enam see, kellel on pehmem voodi või suurem tuba, vaid see, kes pakub paremat emotsiooni ja suuremat sisu. Siin vajab Pärnu turismisektor kolledži abi, sest muidu kipuvad kõik siinsed turismiettevõtjad jääma natukene oma mulli. Väga tahaks, et kolledž tooks senisest veelgi aktiivsemalt meile kätte rahvusvahelist kogemust ja oleks uute ideede initsiaatoriks. Ma arvan, et meie koostöö saab olema järjest tihedam.

Müürsepp: Loodan, et kümne aasta pärast on Pärnus kaks väga tugevat haridusasutust: kolledž ja kutsehariduskeskus.

Reinhold: Oleme keset õpitehnoloogia revolutsiooni ehk siis ma usun, et Pärnus saab ka praegu ja mõne aja pärast järjest rohkem õppida.

Soomere: Teatavasti on ülikoolidel kolm missiooni. Üks on õpetamine ja teine on teadustöö. Õpetamise kaudu süstitakse kogukonda uusi parimaid teadmisi. Teadustöö kaudu tagatakse, et see õpetus oleks kooskõlas loodusseadustega, võimalikest parim ja vaataks parimas mõttes tulevikku.

Kaasaegsed endast lugupidavad ülikoolid rõhuvad palju rohkem kolmandale missioonile, milleks on ühiskonna teenimine. See ei ole mitte rakendustööde tegemine raha eest ega nende teadmiste müümine ühiskonnale, mille ühiskond on juba kinni maksnud. See on sekkumine igapäevaellu. See on nägemine, kus on midagi valesti, kus on näiteks regioonis probleem, kuidas saaks seda lahendada, kuidas saaks vajalikke teadmisi mujalt juurde tuua, aga ka seda, kuidas luua ka uusi teadmisi. Nagu Aldur Vunk märkis, et juba musketäride ajal teati, et kindel sõja võitja on see, kellel on rohkem tarkust.

Tarkuse kättesaamine oma inimeste käest on üks probleem ja tarkuse mujalt toomine on teine probleem. Rääkides teadustööst: sellega on paratamatult seotud publitseerimine heades ajakirjades. Publitseerimine ei ole eesmärk, vaid vahend. Kui püüda lugeda teadusartikleid, siis sõnadest saadakse aru, aga mitte sisust, sest lugemisel on vaja taustateadmisi. Kes ei ole ise õppinud kirjutama, ei suuda lugeda nüüdisaegseid teadusartikleid. Teadustöö mõte regionaalses kolledžis on õpetada oma inimesi väga efektiivselt tooma sisse kogu maailmatarkust. Siis on regioon tugevam, sest tarkus on kohal.

Raagmaa: Aldur Vunk ütles ka, et ülikooli Pärnusse toomisel 322 aastat tagasi leiti ainult kaks professorit. Siit ka küsimus: mitme valdkonnaga võiks regionaalne kolledž tegeleda?

Soomere: Püüaks piltlikult panna kõrvuti kaks tabelit, millest üks näitab, millest moodustub Eesti sisemajanduse kogutoodang. Eri valdkonnad panustavad erinevalt. Turism panustab sõltuvalt sellest, kuidas vaadata, jämedalt kuni kümme protsenti. Teises tabelis on finantseeringud, mida tehakse Eesti-siseselt eri valdkondades teadusesse. Nende kahe arvurea vaheline korrelatsioon hetkel on null, õnneks mitte negatiivne.

See, kuhu poole liigub maailm ja kuhu peaks ka minema ülikoolide õpetus ja seal tehtav teadus, on küllaltki selge. Üks aspekt on, et inimesed liiguvad ja tahavad rohkem näha. Neil on rohkem raha käes ja seetõttu lähevad nad sinna, kus pakutakse paremat emotsiooni. Teine pool, millest me ei pääse, on vananev ühiskond. Sotsiaaltöö hakkab moodustama järjest suuremat osa – isegi kui mitte sisemajanduse kogutoodangus, siis selles, et ühiskond funktsioneeriks ilma suuremate valudeta.

Sotsiaaltöö on vajalik ainult seal, kus on inimesed. Sotsiaaltöö ei saa toimida põlismetsas või avamerel. Me näeme perspektiivi arenenud maades, mida me kadestame: eakad inimesed, kes on lõpetanud oma igapäevase töö, liiguvad elama kohtadesse, kus on mugav.

Pärnust ei tule pensionäride paradiis, aga see on hea koht, kus olla. Peab arvestama sellega, et siia tuleb suur hulk inimesi, kes ei vaja mitte abi, vaid tuge. Sotsiaaltöö õpetamine ja sotsiaaltöö professuur peaks olema üks Pärnu kolledži kohustusi. Arvan, et aastal 2030 on siin selline professuur olemas.

Raagmaa: Mis valdkonnad arenduskeskust huvitavad?

Kõik, mis ei ole loovtöö, teevad tulevikus meie eest ära masinad.

Pärnumaa arenduskeskuse juhataja Erik Reinhold

Reinhold: Olen pidanud viimasel ajal tihti vastama koolinoorte küsimustele, mis puudutavad tulevikutööd. Et nendele vastata, olen uurinud, mida teadlased on tuleviku kohta arvanud. Tuleviku töö kipub olema hästi palju seotud loovusega. Sest kõik, mis ei ole loovtöö, teevad tulevikus ära meie eest masinad. Peame keskenduma sellele, mida masinad ei suuda. Ehk siis arvan, et tuleviku haridus, ka kõrgharidus, peab tegelema tehnika ja loodusteadustega, aga see läbiv joon on ilmselt loovuse arendamine, haldamine ja inimestega toime tulemine, selline interpersonaalne pädevus, mis jääb saatma kõiki erialasid. See on lühikene perspektiiv, kuid usun, et iga haridusasutus, mis tahab olla tuleviku vääriline, peab kujunema loovuse ja inimestega toimetuleku kompetentsikeskuseks.

Kosenkranius: Meil on väga palju häid eeldusi, et kolledž oleks ka kümne aasta pärast edukas. Täna allkirjastati leping, mille järgi nii Pärnumaa omavalitsused kui ka Pärnu linn toetavad ülikooli arengut, et siin kohapeal saaks midagi teha. Meil on ettevõtjad, akadeemiline pere, 25 aastat ülikooli pidamise kogemust. Need on kõik ka väga olulised eeldused. Tudengite arv peab aga kasvama.

Meil on väga palju häid eeldusi, et kolledž oleks ka kümne aasta pärast edukas.

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius

Eamets: Kui Pärnu kolledž on nii hea, parem kui Tartu Ülikool Tartus, siis loomulikult tudengite arv siin kasvab. Tulles tagasi tulevikuerialade küsimuse juurde, on üks neist mere ökosüsteemid, mis avab ukse olulisele tulevikuteemale, milleks on sinimajandus. Minu teada Eestis ei ole seda suunda agaralt arendatud. Lisaks traditsioonilistele erialadele oleks Pärnu kolledžil võimalus olla ühe valdkonna pioneer.

Raagmaa: Urmas, sa rääkisidki loodusest.

Mägi: Ringmajandus ei ole muud kui natuke nutikam, kavalam ja efektiivsem tehnoloogia, mis võimaldab tekitada igas protsessis toorainest võimalikult väikeste kadudega head lõpptoodangut. Eks see ongi seesama tehnika, tehnoloogia ja loodusseadused. Me ei saa teha ei millestki midagi.

Ringmajandus ei ole muud kui natuke nutikam, kavalam ja efektiivsem tehnoloogia.

Fein-Elast Estonia juhataja Urmas Mägi

Reinhold: Tegime lahti ettevõtlusinkubaatori ja see on nüüd sedasorti inkubaator, kus alustavad või arenevad ettevõtted saavad tulla ja meie poolt pakutava mentorite ja koolitajate programmi abil panna püsti oma äri. Luua uusi tooteid ja nii edasi, aga ikkagi on see inkubaator, kus saab ise mõelda, saab teiste inimestega asju arutada, saab arvutis midagi kirjutada ja programmeerida. Kuid kohta, kus saaks päriselt midagi valmis teha, meil praegu siin ei ole. Kui suudaksime KOBAR 2.0 ideega edasi liikuda ja öelda, et peaga välja mõeldud asjad tuleb ka päriselt valmis teha, siis ma arvan, et see on üks õige mõte edasi arutlemiseks.

Kosenkranius: Me ei peaks piirduma ainult siin sellel territooriumil olevate hoonetega. Pärnumaal on väga tugev kutsehariduskeskus ja seal on võimalused, mida kolledžis ei ole. Koostöö õppeasutuste vahel on väga oluline.

Raagmaa: Kaks aastat tagasi sai loodud integreeritud õppekava kutsekooli ja kõrgkooli vahel, mis kahjuks jäi koroona tõttu toppama. Küsimus Riinale: kas sellega võiks ikkagi edasi liikuda ja mille tõttu veel plaan pidama jäi?

Mul on hea meel selle üle, et Pärnu kolledžis on olemas kõik need suunad, mis meil kutsehariduses on olemas.

Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Riina Müürsepp

Müürsepp: See õppekava puudutas Pärnule väga omast valdkonda, milleks on spaa ja turism. Reaalsuses on see õppekava kokku pandud ja eksisteeriv. Haridus- ja teadusministeerium ei näe aga otsest partnerlust kutsehariduse ja kõrghariduse vahel. Pigem otsitakse lahendusi kutsehariduse ja keskhariduse tihedamaks sidumiseks.

Mul on hea meel selle üle, et Pärnu kolledžis on olemas kõik need suunad, mis meil kutsehariduses on olemas. Need noored, kes Pärnus valivad vastava eriala kutsehariduskeskuses, saavad seal praktikat ja soovi korral siia ka edasi tulla. Umbes kümnendik kutseharidust omandavatest noortest suundub kõrghariduse poole. Kõik valdkonnad, mis Pärnus on või ka tulevikus arenevad, võiksid olla koostööprotsessis. Küll tuleks ka seadusandjale selgeks teha, et ka see on üks koostöövõimalus.

Meie töögrupi nägemus oli eri haridustasemete segamine ja piiride lõhkumine nende vahel.

Tartu Ülikooli makroökonoomika professor ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets

Eamets: Olles ühe töögrupi juht, kes töötas välja hariduse tulevikuvisiooni, oli meie üks selline nägemus selgelt eri haridustasemete segamine ja piiride lõhkumine eri haridustasemete vahel. Tegelikult oli kutsehariduskeskuse ja Pärnu kolledži vaheline koostöö üks nendest tulevikuplaanidest. Ma arvan, et tulevikus ongi need eri tasandid väga tihedalt seotud. Ma pean silmas kutseharidust, üldharidust ja kõrgharidust, eriti seda rakendusliku kõrghariduse poolt, ning siin ei tohiks olla piire. Kahjuks liigub meie mõte natuke kiiremini, kui seadusandlus järgi tuleb, aga kindlasti tuleb selle nimel vaeva näha, et need muudatused seadustesse sisse viia.

Raagmaa: Aga kuhu nupule litsuda? Sest kui ministeeriumis olime, oli seal kahe osakonna vahel väga selge müür.

Eamets: Peame need müürid ära lõhkuma. Need sõnumid tuleb viia poliitika kujundajateni, mitte ametnikeni, sest ametnikud ei otsusta seaduste muutusi, neid otsustavad poliitikud, ja see on koht, kus peame tegelikult lobitööd tegema.

Noorus on ilus aeg! Kõrgkoolid meelitavad noori. Aga kõrgkoolid on ka üha olulisimad ettevõtete innovatsioonis ja omavalitsuste arenguplaanides. Foto: Tanel Meos

Aljas: Need kolledži ja kutsekooli ühised plaanid enne Covidit olid just see, mida meil on vaja. Kindlasti pingutame selle nimel, et seda toetada nii palju kui võimalik. Uute erialade puhul on oluline, et Pärnu kolledž on loodud turismikõrgkoolina. See, mis loodi 25 aastat tagasi, võiks jääda. Ajad muutuvad, ent keskendumine teenusemajandusele ja heaolu teemale laiemalt võiks kolledžile jääda. Pärnu elukeskkond toetab seda. Ka sotsiaaltöö erialad haakuvad siia väga hästi.

Raagmaa: Meid paneb muretsema järelkasv. Meie töötajate keskmine vanus on küll märksa madalam kui siin istujatel, rääkimata veel akadeemia keskmisest vanusest. Oluline on aga, et majast kasvaksid välja noored säravad õppejõud. Üks asi, mis on jäänud suure töökoormuse tõttu venima, on doktorikraadide kaitsmine. Riigi poolt on rakendamisel tööstusdoktorantuuri mudel. Kas te näeksite, et meil oleks oma uurimisgrupid, mis koosneks mõnest doktorandist, kes koos ettevõtetega uusi teadmisi loovad?

Soomere: Ülikooli orgaaniline osa on doktoriõpe ja selle tasemega spetsialistide ette valmistamine, vastasel juhul ei oleks ülikoolil mõtet. See, et mõnikord kaitsmine venib, on normaalne nähtus. Probleem ei seisne selles, et doktorikraadiga inimesi oleks rohkem, vaid selles, et Eesti majanduse konkurentsivõimes on puudusi – kui viisakalt öelda.

Eestis tuleb teadusest 85–90 protsenti avalikust sektorist, erasektorist 10–15 protsenti. See ei ole mitte konkurentsieelis, vaid tragöödia. Riikides, mida kadestame, on asjad vastupidi: Ameerika Ühendriikides tuleb 70 protsenti teadust erasektorist. Tuletame meelde, et ka üks Nobeli meditsiiniauhinna eelmise aasta laureaat oli erasektorist.

See, mis on Eestis praegu valesti ja mis tuleb kiirkorras lahendada, on akadeemilisse maailma koondunud tarkuse viimine ettevõtetesse. Kasum tekib, kui tehakse valmis vinge toode enne teisi. Kui ettevõte soetab teadmised publikatsioonidest, on see liiga hilja. Selleks ajaks on teine ettevõte teinud toote juba valmis. Vaja on saavutada, et tipptarkus oleks ettevõtetes. Märksõna oleks tööstusdoktorantuur, mis tähendab, et ettevõtted ja ülikoolid ühendavad jõud ning ülikoolides olemasolev tarkus integreeritakse toodetesse. Selleks pole mitte ainult metalli- või tselluloositööstus, vaid ka näiteks turism.

Reinhold: Panime käima ühe uuringu, millel on seikluslik nimi: «Glokaalse ettevõtlussegisti arenguvõimalused Pärnumaal». Uuringu kaudu uurisime ettevõtete ja ettevõtjate käest, millised on nende ootused ja vajadused teadmussiirde järele ning selle rakendusuuringu käigus teeme ka selle pakkumise, sest ei saa valida asjade vahel, mida sa ei tea. See töö on meil ühe sellesama kobara projekti väljundina praegu töös ning koos Pärnu kolledži, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Viljandi maakonnaga oleme sellise luurekäigu ette võtnud.

Kõneka kirjaga tort Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži ühe õppeaasta avaaktusel. Foto: Lilli Tölp/Pärnu Postimees

Raagmaa: Härrad töösturid, kuidas teile tundub, kas doktorikraadiga inimesed on teil kunagi tööl?

Aljas: Naljaga pooleks ütleks, et doktor Google’i asemel võtaks küll väga hea meelega päris doktori tööle.

Mille taha on jäänud koostöö ettevõtete ja kõrghariduse, antud juhul siis Pärnu kolledži vaheline koostöö? Ma arvan, et see on jäänud initsiatiivi puudumise tõttu n-ö keskpõrandale istuma. Ettevõtja ootaks võib-olla, et see huvi tuleb kolledži poolt, kolledž jällegi, et ettevõtja poolt. Nii jäämegi ootama ja siiani oleme aastaid oodanud.

Kuulates seda vestlust, kuidas mujal maailmas on see kardinaalselt teistpidi, on argumendid õiged. Meie konkurentsieelise säilitamiseks siin Pärnus on see koostöö hädavajalik. Istume laua taha ja lepime kokku.

Mägi: Kas see kahe-kolmetäheline lühend visiitkaardil näitab inimese tegelikku mõtlemisvõimet? Ma eriti ei usu. Pigem ootame inimesi, kes selle asemel, et küsida, milline on õige vastus, oskaksid koostada plaani A, B või C.

Raagmaa: Bill Gates olevat oma meeskonnas vältinud doktoreid – tema valis magistreid sellepärast, et doktorid pidid liiga palju mõtlema ja aega raiskama. Aga Raul, mis sa arvad selle võimaliku doktoriõppe kohta? Rektor oli viimases Academia Pernaviensises (haridusalane mõttekoda – toim) veel üsna ebalev.

Eamets: Ülikoolis on oma loogika ja protsessid, mis võtavad aega. Kindlasti vajab mõte, et kolledžitesse tekib doktoriõpe, natukene jäämurdmist. Teistpidi: kui ots professuuridega on juba lahti tehtud ja professoreid võiks tulevikus Pärnusse veel juurde tekkida, siis on see asjade loomulik käik, et seal, kus on professuurid, leiduvad ka doktorandid. Need asjad käivad ülikoolis käsikäes.

Ma arvan, et siin tuleb võtta asja loogilist rada pidi. Võib-olla luua tõesti selline kiirendi, võib-olla tööstusdoktorantuuri teema, kus erasektor aitab doktorante finantseerida. Kui kolledžis on korralised professorid, mida mainisin 25 aasta vaates, siis on siin ka doktorandid.

Soomere: Need asjad käivad veidi lihtsamalt. Ei ole võimalik sundida peale mingisugust valdkonda, et hakkate nüüd seda tegema ja leiate endale doktorandid. Tarvis on ühte-kahte heas mõttes hullu teadlast, kes leiavad endale järelkasvu juba gümnaasiumiõpilaste seast. Seitsme-kaheksa või kümmekonna aasta pärast hakkavad siis selles valdkonnas tekkima esimesed doktorid. Eri valdkonnad tekivad, kasvavad kiiresti ja kaovad pea sama kiiresti. Sellega tuleb lihtsalt leppida, aga natuke saab seda suunata.

Kolledž regioonis on just see kanal, kes varustab regiooni heade otsustega, heade teadmisega.

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere

Riigid, regioonid ja kontinendid on nüüdisajal täpselt nii tugevad, kui hea on nende võimekus saada oma parimate poegade-tütarde käest kätte parim olemasolev teadmine. See saab üleüldiseks seaduseks. Üks ülikool, ka ülikooli kolledž regioonis on just see kanal, kes varustab regiooni heade otsustega, heade teadmistega. Mitte ainult tööstust innovatsiooni jaoks, vaid ka poliitilise otsuste jaoks vajalikule kujule viidud teadmistega. Seda rolli hakkab Pärnu kolledž kümne aasta pärast kindlasti täitma.

Vaata lisaks

Debatti sai täies ulatuses vaadata Postimehe veebis ja järelvaadata Tartu Ülikooli TVs.