:format(webp)/nginx/o/2021/05/27/13807197t1h4076.jpg)
Euroopa Liit kohtleb diktaatuure siidikinnastes mitte ainult majandusliku ja poliitilise ettevaatlikkuse tõttu, vaid ka põhjusel, et XX sajandi totalitarismikogemuse vaikne kadumine ühismälust ja haridusest nõrgestab valijate survet valitutele, kirjutab kolumnist Sergei Metlev.
Kui riigikord on rajatud toorele jõule, siis peavad selle elus hoidjad rahvusvahelise elu põhiteguriks just toorest jõudu. Läänemaailma «eskalatsioonivastane» pehmus kasuahnete diktatuuride vastu on minevikus toonud kas suure katastroofi või jätnud terveid rahvaid pikaks ajaks ebaõigluse ja jõhkruse meelevalda, mis moonutab nende kultuuri ja tekitab kollektiivse psühhotrauma.
Mida me nägime Valgevene presidendi Lukašenka korraldatud tsiviillennuki röövimise näitel? Seda, et tagajärjeks on lennuliikluse piiramine Valgevene kohal ja piirangud selle riigi lennufirmadele. Lisaks mõned karmimat sorti isikusanktsioonid Valgevene riigiametnike vastu, kes kehitavad õlgu, sest neil ei olnudki plaanis elada ja töötada läänes. Vulgaarne diktatuur Euroopa südames jätkab Venemaa toel inimeste elude hävitamist ja rahvusvahelise elu põhireeglite eiramist.
Minu eesmärk ei ole analüüsida Euroopa Liidu ja Valgevene suhteid, vaid tõstatada küsimus: miks Euroopa ühiskonnad ei nõua aktiivselt oma valitsustelt Valgevene diktaatori jõulist mahasurumist? Demokraatia toimib suuresti rahva nõudluse põhjal, millele valitud poliitikud vastavad tegude ja sõnadega. Praegu ei ole tunda, et Euroopa pealinnades oleks avalik arvamus jõudnud «meil on kõrini sellest jõhkardist»-seisu, kuigi alust selleks on justkui piisavalt.
Enamik Euroopa Liidu liikmesriike on viimased 75 aastat teinud endaga järjepidevat tööd, teadvustamaks diktatuuride tekkepõhjusi, inimsusvastaste kuritegude olemust ja nende toimepanijate motiive. Avatud on uurimisasutused, mis tegelevad inimsusvastaste kuritegude uurimise ja sellealase teavitustööga.
/nginx/o/2023/12/13/15779116t1h0d68.jpg)