Juhtkiri ⟩ On aeg seista koos vaba ajakirjanduse eest

Päeva karikatuur 27.05.2021 Foto: Urmas Nemvalts

• Lukašenka diktatuur kardab paaniliselt vaba ajakirjandust
• Ajakirjanik Raman Pratasevitšit võib oodata ees surmanuhtlus
• Tänase Postimehe esikaas ja veebikujundus on Valgevene lipu värvides

Tsiviillennuki kaaperdamine Valgevene võimude poolt ajakirjanik Raman Pratasevitši ja tema kaaslase kinnipidamiseks demonstreerib ilmekalt, kui palju kardab autokraatne režiim vaba sõna.

Ajalooliselt pole selles kartuses midagi uut. Nii bolševike režiim Venemaal kui ka natside režiim Saksamaal alustas kohe rünnakuid vaba ajakirjanduse vastu. Sest diktatuurid ei talu enese kritiseerimist ja näevad teistsuguses mõttelaadis, ning eriti selle mõttelaadi levikus, ohtu enda eksistentsile.

Nii polegi imestada, et Aljaksandr Lukašenka diktatuur kardab paaniliselt vaba ajakirjandust. Ei maksa unustada, et Pratasevitš oli üks meediakanali Nexta asutajaid ja just selles kanalis võis näha, kuidas Valgevene võimud rahumeelseid meeleavaldajaid jõhkralt represseerisid.

Ülemaailmsel ajakirjandusvabaduse päeval ehk 3. mail kirjutas Postimees juhtkirjas, et «ajakirjandusvabadus on olukord, mis pole iseenesestmõistetav, mille eest tuleb pidevalt seista». Praegu väljendub see mõte eriti reljeefselt Valgevenes, mis seisab organisatsiooni Piirideta Reporterid ajakirjandusvabaduse indeksis 158. kohal, olles eelmise aastaga võrreldes kukkunud veel viis kohta.

Valgevene ajakirjanike ühendus on kokku lugenud 477 ajakirjaniku kinnipidamist eelmisel aastal. Neist 97-le määrati haldusarest ja 15-le esitati kriminaalsüüdistus.

Postimehe sõnum Aljaksandr Lukašenkale ja tema autokraatsele režiimile on ühene ja kindel: seisame demokraatia ja vaba ajakirjanduse eest Valgevenes!

Ent Pratasevitši puhul tuleb mängu süüdistus terrorismis, mistap võib teda Valgevenes oodata surmanuhtlus. Kui mõnele tundub Pratasevitši hukkamine millegi sellisena, mis käib üle mõistuse, siis kas oleks keegi võinud oodata tsiviillennuki kaaperdamist Valgevene õhuruumis, et kätte saada võimudega opositsioonis olev ajakirjanik?

Ajaloost on näiteid, kus nurka aetud diktaatorid käituvad äärmuslikult. 1945. aastal pidas Adolf Hitler selge kaotuse valguses paremaks Saksamaa hävitada, sest saksa rahvas ei väärinud tema arvates kohta päikese all. Küsimus on nüüd selles, kas sellises käitumismustris on ruumi ka alternatiivsetele lahendustele, et taganev ja meeleheites diktaator ei tõmbaks hukatusse oma rahvast.

Kui läänemaailm tahab tõesti hoolida oma väärtustest, peab see andma Valgevenele selge sõnumi, et vaba ajakirjanduse lämmatamine on vastuvõetamatu.

Lisaks lääne kehtestatud sanktsioonidele on meil kõigil võimalik näidata üles oma meelsust ning seista rõhutud rahvaste kõrval. Tänase Postimehe esikaas ja veebikujundus on Valgevene lipu värvides. Värvides, mida kandsid endaga kaasas demokraatiat ja vabadust nõudvad rahvamassid Minski tänavatel.

Praegusel ajal oleks viga taanduda niigi nurka aetud diktaatori hirmutamise peale. Eriti vabas maailmas, kus sõna ja mõttevabadus on kaitstud. Hea näide on Läti otsus asendada jäähoki MMil Valgevene riigilipp valgepunase lipuga.

Postimehe sõnum Aljaksandr Lukašenkale ja tema autokraatsele režiimile on ühene: seisame demokraatia ja vaba ajakirjanduse eest Valgevenes! Andku see teadmine julgust ja indu juurde selle maa rahvale ja ajakirjandusele, kes peab elama hirmu all.