/nginx/o/2020/09/02/13317226t1h1e58.jpg)
/nginx/o/2021/05/26/13805148t1h263b.jpg)
- Eesti e-riik on Euroopa Liidu raha nägu
- Süsteemide sättimisest tavakoormusele ei piisa
- Riigil peab olema olemas tugevusvaru kriisideks
Meie e-riigi hoidmine ja väljapoole müümine eeldab kindlasti, et me ei looks kulisse, vaid ikka tegelikku sisu, leiab toimetaja Erkki Koort.
Avalikku sektorit võrreldakse väga palju erasektoriga ning efektiivsuse mõõdupuuks peetakse mõistagi viimast. Minu enda kogemuses on olnud riigi infosüsteemi rajamine ilma ühegi sendita. See hakkas õigel ajal tööle, kuid samal ajal ei suutnud üks riigi omanduses olev energiaettevõte mitu kuud käivitada oma süsteemi, kuhu oli investeerinud kaheksa miljonit eurot.
Niisiis efektiivsus. Loomulikult on väga oluline riigi raha säästlikult kasutada ning kindlasti tuleb välistada raiskamine või priiskamine. Ometi ei saa riigi toimimist päriselt võrrelda mõne ettevõttega, sest riik ei saa minna pankrotti. Tõsi, selliseid näiteid on olnud, aga need ei peaks olema meile eeskujuks, pigem pole seal mõistliku rahakasutusega midagi pistmist. Sõnastame siis ümber: riik ei tohi minna pankrotti. Kuid on suur vahe, kas riigi «pankroti» oht tekib priiskamise või liigse kokkuhoiu pärast. Me kipume aeglaselt, aga kindlalt kohati tüürima just viimase põhjuse poole.
Riik peab tagama oma kodanike julgeoleku ning selleks peab olema tugevusvaru. See näide toimib nii füüsilise kui ka virtuaalse maailma puhul.
Kohe selgitan. Püstitame lipumasti, et heisata rahvuslipp. Raamatupidamislikku Excelit järgides piisab, et mast peaks vastu tuulele kiirusega 5–10 m/s. Nagu teame, puhuvad meil tuuled aeg-ajalt ka 25–30 m/s. Selliste tuuleiilide tagajärjel mast murdub ning lipp kukub porri. 95 protsendi ilmade jaoks aastas on tugevusarvutus täiesti õige. Ometi puudub tugevusvaru täiesti nende viie protsendi päevade jaoks. Riik aga ei saa niimoodi käituda, sest erinevalt järgmise startup’i loomisest ei käi riigi jalule tõstmine pärandit selja taha jättes. Riik peab tagama oma kodanike julgeoleku ning selleks peab olema tugevusvaru.
/nginx/o/2021/05/26/13805151t1h007d.jpg)
See näide toimib nii füüsilise kui ka virtuaalse maailma puhul. Meie e-riik on loodud suures osas tavaolukorraks ning kui see on teadlikult võetud risk, tasub sellega ka arvestada. Pole mõtet kedagi sõimata, kui e-teenused on loodud keskmist kasutustihedust arvestades. Kusagil ongi mõistlik piir ning iga süsteemi pole mõtet üle dimensioneerida. Ometigi ei saa igast süsteemist tugevusvaru puududa.
Eesti maine maailmas digiriigina, e-riigina või kuidas tahes me seda nimetame, on väga hea. Kohe nii hea, et me paistame ajuti uskuvat, et oleme kuidagi äravalitud. Äravalitud olemine ei saa aga tulla pelgalt mineviku võitudest ning välisest glamuurist. On selge, et teised tulevad järele ning meie teadmised, oskused ja infosüsteemid vajavad nüüd ja tulevikus arendamist.
Ka välisriigis viibimine ei ole takistuseks digiallkirja andmisel, valimistel osalemisel või ennast vaktsineerimisele registreerimisel.
Meie praegune e-riik on Euroopa Liidu raha nägu. Eks muidugi kasutatakse seda raha, mis meil on, kuid kas julgeoleku seisukohast on võimalik rajada kõiki olulisi süsteeme välisrahaga? Jah, muidugi on Euroopa Liidu puhul tegemist meile sõbralike riikidega, kuid rahastajal on sõnaõigus. Seega küsime justkui väljastpoolt luba oma infosüsteeme rajada.
/nginx/o/2021/05/26/13805149t1h9bff.jpg)
Eesti riigis toimivat hulka teenuseid arvestades on täiesti kindel, et vaid vähestes kohtades saab riik olla inimesele nii lähedal kui Eestis. Väga paljusid teenuseid tarbime märkamatult ning ka välisriigis viibimine ei ole takistuseks digiallkirja andmisel, valimistel osalemisel või ennast vaktsineerimisele registreerimisel (muidugi kui leidub vabu aegu). Tasub vaid hetkeks mõelda, kui paljudes riikides need võimalused puuduvad.
Meie e-riigi hoidmine ja väljapoole müümine eeldab aga kindlasti, et me ei looks kulisse, vaid ikka tegelikku sisu, mis aitab hoida ka meie endi julgeolekut.