Mari Klein: muusika ei ole oluline?

Kaitseväe orkester Foto: Arvo Meeks

Mu maapoisist isast sai üle poole sajandi tagasi linnapoiss tänu sellele, et ta kõndis esivanemate eeskujul edasi mööda rada, mille olid sisse tallanud hinnatud külapillimeesteks olnud isa, vanaisa ja vanavanaisa.

Loogilise jätkuna viis uue põlvkonna tee edasi muusikakooli ja linna. Ka sügaval nõukogude ajal kohustusliku armeeteenistuse korras Moskva-lähedases sõjaväebaasis viibides oli tema jaoks oluline muusika.

Mu vanem vend oli üks viimastest eesti poistest, kes veetsid kaks aastat oma elust Vene sõjaväes. Kaugel Kaliningradis. Mäletan lapsepõlvest suurt muret, mis sellega seoses vanemaid rõhus, sest õõvastavaid lugusid Nõukogude armeest olid kuulnud kõik. Mäletan ka kergendust, mis vanemaid valdas, kui selgus, et tolleks hetkeks juba hulk aastaid muusikakoolis käinud kleenuke vennaraas sai väeosa orkestrisse ja teenib aega sõjaväe esindusliku puhkpilliorkestri liikmena, klarnetit mängides.