/nginx/o/2021/05/26/13804780t1h6d82.jpg)
/nginx/o/2021/05/26/13804289t1h225e.jpg)
Eesti ühiskonda integreerumine on ikka siin elada soovija probleem. Vägisi ja kampaania käigus kedagi integreerida ei saa.
Mina isiklikult olen vanausuliste järeltulija ja austan väga selle rahvakillu inimesi.
Enne esimest vabariiki peale sajandivahetust käis minu vanaisa Raja külast Kesk-Eestisse ehitustöödel. Järvamaal leidis endale sobiva elukoha ja töötas alul tellisetehases ja siis asutas tellisetootmise ettevõtte. Telliste tootmisega teenis niipalju, et ostis endale talukoha. Koju Peipsi äärde tagasi minna ei saanud, sest vanausulised ei võtnud teda enam omaks, kuna ta oli abiellunud luterlasega.
Vabariigi alguses ehitas Türi lähedale maja. 1925. aastal kasvas peres neli last ja majapidamine oli siis 12 ha suurune. Põhisissetuleku andis perele telliste tootmine. Kui Eestis eestistati perekonnanimesid, muutis vanaisa oma perekonnanime. Nii sai temast eestlane ja Eesti vabariigi kodanik. Eesti keele õppis selgeks töö käigus.
Vanaisa kasvatas lapsed üles esimese vabariigi ajal. Üks poegadest jäi sõtta. Mina vanaisa näinud ei ole, sest maja sai sõja lõpus pommitabamuse ja vanaisa hukkus.
Vanaisa integreerumine Eesti ühiskonda toimus märkamatult. Keegi ei sundinud teda integreeruma.
Vanaisa integreerumine Eesti ühiskonda toimus märkamatult. Keegi ei sundinud teda integreeruma.
Minu isa sõdis kahel poolel, Saksa sõjaväes ja Vene sõjaväes. Koju pääses 1946. aasta suvel ja hakkas talu pidama. Vanem vend ja noorem õde olid abiks.
Isa abiellus minu emaga 1947 ja 1949. aasta mais sündisin siia ilma mina. Küüditamise öösel istusid vanemad õega metsas küünis. Ema sai sealt rinnapõletiku ja mina ema rinnapiima ei saanud. Kolhooside moodustamise ajal võeti talu ja pere asus elama Türile.
Mina lõpetasin 1976 Tartus EPA ja tulin Türile tagasi. Tööle läksin alul kolhoosi ja seejärel Türi Näidissovhoostehnikumi õpetajaks. Sellased sovhoostehnikumid allusid otse NSVLi põllumajandusministeeriumile.
1984 võeti vastu otsus Eesti põllumajandustehnikumides üle minna venekeelsele õppele. 1984. aasta septembris saadeti mind Harkovisse vene keelt õppima. Ukrainas oli tehnikumides juba üle mindud venekeelsele õppele ja sealses ühes instituudis toimuski ümberõpe.
Tagasi tulles pidime õpetama hakkama vene keeles õppimist, sest enamik õpikuid tuli kooli Venemaalt ja olid venekeelsed. 1985 algas selline õpetamine ja õnneks ei kestnud see kaua.
Nii ei saanudki minust venelast, aga vene keele sain selgeks ja oskan siiani.