Juhtkiri ⟩ Mitte presidendiks, Jüri Ratas

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Viie aasta eest algas tormiline arutelu, millist presidenti me Eestile tahame
• Praegune vaikus ideaali otsimisel on üha kõrvulukustavam
• Keskerakonnal oleks kasulikum toetada väärikat, vähem erakondlikku kandidaati

Juba mitu kuud oodatakse Jüri Ratase suust paari sõna, justkui stardipauku presidendivalimistele. Küsitakse järjepanu, kas ta kandideerib või mitte. Vaata, kust otsast tahad, isegi Keskerakonnale endale oleks arukam otsida mõni teine kandidaat, keda pasunakoori saatel riigikogu ja üldsuse ette kanda.

Viie aasta eest tegi presidendivalimiste avangu Siim Kallas ning riburada astusid üldrahvalikku võistlustulle veel paljud väärikad kandidaadid. Muu hulgas algas tormiline ja põnev arutelu, millist presidenti me Eestile tahame.

Toonane väga sisukas ja võistluslik kampaania päädis paraku valimiste protseduuri umbejooksmisega. Oma erakonna peale solvunud osav intrigaan, kes ise ei kandideerinud, leidis üles põhiseadusesse raiutud reegli, mida keegi polnud kunagi varem osanud ohtlikuks pidada, ja taipas, et sellest võib saada ta kättemaksurelv. Ja saigi.

Sellest sündinud pettumuse üks tulemus on praegune ülemäära poliittehnoloogiline suhtumine presidendi ametikohta ja valimistesse. Isegi ajakirjanikud ei tihka lüüa tennisepallina õhku idealistlikke küsimusi, peljates paista naiivne ja informeerimatu, kes ei saa aru, et «tegelikult» pole ka vabariigi presidendi ametikoht midagi erilisemat kui üks ruut poliitilisel jaotusväljal.

Loomulikult on tõsi, et presidendiks saab see inimene, kelle poolt antakse kas riigikogus või valimiskogus vähemalt see arv hääli, mida põhiseadus nõuab. Ilma algkoolis omandatud lihtsa matemaatikata, oskuseta hääli kokku liita ei saa ühelgi demokraatlikul valimisel mitte keegi mitte ühelegi ametikohale. See on selge praegu ja oli selge ka kõigil varasematel presidendivalimistel.

2016. aasta ehmatus surub peale liiga poliittehnoloogilist suhtumist presidendi valimistesse. Tegelikult vajame rohkem idealismi!

Praegune vaikus ideaali otsimisel on üha kõrvulukustavam. Miskipärast on saanud just nüüd kombeks endale ja teistele korrata, et meil on president pelgalt tseremooniameister. Esiteks, vaadake palun põhiseadusest vabariigi presidendi ülesannete loetelu! Teiseks mõelge sümbolväärtustele. Eriti praegu, mil inglissarve helid öeldakse olevat kaitsvamad kui näiteks Inglise tankid. Meie presidendil on otsustamist ja tegemist küllaga! Idealismi on just presidendi valijatel ja presidendiks saajal tarvis.

Miks siis oodatakse sõnumit just Jüri Rataselt ja Keskerakonnalt? Miks ta on nagu kork šampanjapudelil enne pidu? Reformierakond presidendi kohta seekord ei püüa. Isamaal ja sotsidel on võimalus mängida tõsiselt kaasa presidendi valimisel riigikogus ja pole mõistlik oma kaarte liiga vara lauda lüüa.

Üksnes EKRE kasutab oma kandidaati Henn Põlluaasa seekord kõrvalharuna omavalitsuste kampaanias, ehkki neil pole ainult oma 19 häälega võimalik teda isegi riigikogus kandidaadiks seada.

Praegustes oludes ei annaks Jüri Ratase presidendiks kandideerimine Keskerakonnale juurde rohkem, kui nad kaotaksid. Riski tähendaks nii ebaõnnestunud kandideerimine kui ka see, et nende praegusest käilakujust saakski vabariigi president. Kuna usutavat mantlipärijat pole, siis tähendaks viimane võimujagelust erakonna sees väga ebasobival hetkel – vahetult enne kohalike volikogude valimisi.

Ka Keskerakonnal endal oleks kasulikum toetada väärikat, vast vähem erakondlikku kandidaati.