Tiit Meren: kas lahinguvalmidus või kaitsevalmidus?

Tiit Meren Foto: Toomas Tatar

Milleks kaitseväele kaplan? Kas kaplan on rudiment minevikust, kes pakub vähestele kristlikele sõduritele hingelist tuge või segu psühholoogist ja tseremoniaalmeistrist? Kas tänapäeva konfliktide ja moodsa relvastuse ajastul on kaplaniteenistusel üldse kohta, kirjutab Eesti Reservohvitseride Kogu liige, kirurg Tiit Meren.

Kui teenisin Afganistanis Camp Bastioni sõjaväehaiglas kirurgina, nägin muu hulgas, kuidas USA oli saatnud teiste spetsialistide kõrval missioonile erinevaid vaimse tervise spetsialiste. Küsides Eesti sõduritelt, kuidas meie kaitseväelaste psühholoogiline tugi korraldatud on, sain vastuseks, et selleks on meil kaplanid.

Mida teeb kaplan sõjaväljal? Kaplan ei ava baasis vastuvõttu kellast kellani ega oota kabinetis patsiente. Kaplan on seal, kus on tema üksus. Kui vaja, käib sõduritega patrullis, magab, sööb ja elab samades tingimustes, võib jääda isegi tule alla. Kaplan näeb, kellel on raske, ja leiab varakult õiged sõnad, oskab varakult ära tunda posttraumaatilist stressi ja suudab seda varakult ennetada. Kui arstid on päästnud haiglas elu, siis kaplanid on päästnud hingi. Tänu kaplanitele on jäänud palju suitsiide tegemata ja pered kokku. Kaplan oskab selgitada vastaspoole võitleja mõtteviisi ja avada eksistentsiaalseid küsimusi, mis kaevikus surma palge ees võivad paratamatult tekkida.