Jaanus Kangur: kas rääkimine ennetab vägivalda?

Ringtee korteris lõi mees tüli käigus elukaaslast. Pilt on illustreeriv. Foto: Kristjan Teedema

Mäletate veel kui Aeg, Kaljulaid ja Pärnits korraldasid performance’i. Aeg näitas, et minister võib ka täiesti autopiloodil allkirjastada, kõnesid kuulata ja tunnustust jagada. Kord ärgates üllatus missugune. Jääb vaid olla tänulik, et Aeg ei olnud välisminister. Sõitnuks kuskile, kirjutanuks millelegi alla, pärast tulnuks välja, vale riik ja vale paber. Katsu siis klaarida. Mõnes kultuuris tuleb antud sõna eest pigem surra kui sellest taganeda. Kaljulaid oli selleks hetkeks kõvasti karastunud, kui Mäggi ministriks nimetamisel oli tal viimase ebaõnnestunud naljade pärast süda raske, siis augustis enam ei heidutanud teda roppused, verbaalne vägivald või vanainimestele surma soovimine. Pärnits ei pidanud paljuks apardheidiriigilt aukirja vastu võtta. Muidugi, rahvusriik on ju kadumas ja iga sümboolikaga ese museaalse väärtusega. Palagani kui palju.

See on muidugi iroonia ja mitte niivõrd minu peas sündinud, kuivõrd asjaosaliste loodud. Ma tahan kirjutada hoopis olulisemast, mida kahetsusväärselt kogu see absurdikomöödia varjutas. Nimelt, kas vägivalla ennetuse auhinda peaks üldse andma vägivallast rääkimise, selle kajastamise eest? Ma saan väga hästi aru, et astun haprale pinnale, sest on levinud pseudoreligioosne uskumus, et vägivallast rääkimine vähendab selle esinemise tõenäosust. Kas tegelikult ka? Mul ei ole midagi selle vastu kui Anveltile ja Epnerile antakse auhind vägivalla kujutamise eest, aga kas need kirjutised tegelikult ka mõne vägivallajuhtumi ära hoidsid/hoiavad?

Minu ideelis-uskumuslik taust on suuresti kujundatud Marshall Rosenbergi vägivallatu suhtlemise kontseptsioonist (kes omakorda sai inspiratsiooni Gandhilt). Selle järgi eelneb füüsilisele vägivallale verbaalne vägivald, mis ei ole ainult ega isegi mitte kõige olemuslikumalt halvasti ütlemine, vaid eristus «meie/mina» vs. «nemad/tema». Kuna üksnes «neile» saab halvasti öelda (ka füüsiliselt haiget teha), siis on just see eristus enne mõnitamist, solvamist, sõimu vms. Muidugi see on juba osa kõige juureks olevast mentaalsest vägivallast, mille aluseks omakorda Rosenberg peab vastutusest loobumist. Kas Pärnitsa provokatsiooni õigustab see, et vägivald, millele ta viitab, on nii räige ja vastuvõetamatu? Rosenberg ütleb, et vägivallatus algab valikust vastutada ehk miski ei põhjenda ega õigusta minu käitumist, peale minu enda valiku. Tema juudina räägib muidugi holokaustist, kas selle täideviijatel oli valik või olid nad kõik sunnitud käske ellu viima? Valiku mittetunnistamine viib paratamatult vägivallani. Nii ei ole ka vägivallast rääkimisel või selle vastu võitlemisel ükski viis ega meede tulenev vägivallast, vaid iga võitleja valik.