Maarja Vaino: Mina, robot

Kirjandusteadlane ja Postimehe kolumnist Maarja Vaino. Foto: Madis Veltman / Postimees

Tehisintellektist, selle võludest ja ohtudest ning inimsuse kaost, kirjutab kolumnist Maarja Vaino. 

Hiljuti ilmus Isaac Asimovi ulmeklassikasse kuuluv jutukogu «Mina, robot» terviklikuna eesti keeles. Raamat on mõnus lugemine, aga pealkirja laenasin sealt teistel põhjustel.

Tehisintellektist, selle võludest ja ohtudest räägitakse päris palju, vähem aga pööratakse tähelepanu sellele, mis toimub inimsusega. On ilmne, et tehisintellekti arendamisega püütakse inimest taandada aina enam masinlikuks elemendiks. See väljendub ka meie igapäevases keeles, kus meie juhtmed jooksevad kokku, me avame ajus kaustu ja ärevas olukorras kuumeneme üle.

Valgustusajast alates on inimest jõudumööda taandatud aina rohkem kehaliseks olendiks. 21. sajandil näib peaaegu kogu inimtegevus taanduvat ennekõike füüsilisele toimimisele, inimese materiaalsele funktsioneerimisele. Kehakultusest on räägitud palju ning on tõsi, et keha on lihtsam pingutada kui vaimu. Pole ka ime, kui inimkeha on hakatud aina rohkem nägema kui mehhanismi, millel on palju sarnasusi masinatega (kuigi masinad on loodud inimese eeskujul, mitte vastupidi).