Margus Mikomägi: mõelge enne, kui kutsute Koit Toome

Margus Mikomägi Foto: Toomas Huik / Postimees

Teater ei tohiks olla ilusa elu aseaine ainult. Ma ei tea, mis toimub teatrijuhtide peas, aga juba aastaid on märgata, et kui teatril läheb kehvalt, siis ei pöörduta tarkuse teele, vaid otsitakse abi operetist.

 Kutsutakse Koit Toome ja Georg Malvius. Pärnu teater on sel teel. Plaaniti Ene Mihkelsoni «Katku aeda» teha, aga kutsuti hoopis Koit Toome. «Provotseerima peab tuima või rumalat, kuid ma ei sooviks kumbagi esmajärjekorras oma vestluspartneriks,» ütles kunstnik Kaido Ole Sirbis.

Teatrid võiksid loomingusse ka nii suhtuda, aga... Kui «Ringvaates» näidatakse «Pärnu teatri poisse », kes näitleja näo mõistes enam nii väga poisid ei ole, siis on piinlik küll. Ja samas «Ringvaate» saatesse minemata jätta ka ei saa, sest see on edu näitaja, mis siis, et Anu Välba seal ühtviisi rõõmus on, kui räägib Dostojevski «Idioodist» või poistebändist Pärnu teatris, kõik üks ilus elu puha. Vaimukas vaimsus annab ühele teatrile näo ja truu publiku.

Aga mis siin rääkida, ka lühikese ajaga kõik teatriauhinnad saanud Tartu Uus Teater ei saanud muusikalita. Seal lava ja elu on papist, muusika ja seda esitav bänd suurepärane. Läinud kuul lasti mitu kuulivesti auklikus. Palju oli juttu, et raamatukogu pole sotsiaalasutus, aga teater ka ei ole. Keegi ei küsi, miks raamatukogu sotsiaalasutuseks on kujunenud.

Vastus on: sellepärast, et sotsiaal- ja siseministeeriumi ametnikud ja poliitikud ei tee oma tööd hästi. Kui inimesed maaraamatukogus kokku saavad, poe ja postkontori kadumise asju arutavad, siis ei peaks neid sellepärast sealt välja ajama, vaid soovitama, et jätke külamaja ehitamata.

Kui teater maksab palka vanale näitlejale, kes igas boibändis kaasa ei löö, siis see on õigustatud. Mul on okupatsiooniaegne kogemus Viljandist Ugala teatrist. Jaan Tooming tuli teatrijuhiks ja esimesel koosolekul ütles, et kedagi ei lasta lahti. Ja siis me hakkasime trenni tegema – Rein Malmsten ja Leila Säälik ja Tooming ja Priit Pedajas, rääkimata noorematest.

Ses teatris, nüüd ma oskan seda öelda, õppisin ma elutarkust vanadelt, Eva ja Eero Neemrelt. Sellest, kuidas Eva Neemre «Rahva sõja» etenduses lavaservas istus – see ei lähe hea teatri märgina kunagi meelest. Ja siis kutsus Jaan meile külalisi, et vaim saaks haritud. Tooming ka lavastas siis ühe «muusikali», «Jane Eyre» nimi, selgus, et siis loeti just seda romaani raamatukogudes enim. Selle malli järgi võiks proovida lavastades väärtustada Erik Tohvrit?

Oleks põnevam igatahes kui poistebänd. Päris rõõmustav oli lugeda juristist teatrisõbra arvamust, et Eesti teatris on kriis ja kriisis on süüdi kriitikud. On muidugi. See jutt haagib vana teatrihundi Raivo Trassi tõdemusega, et teatris peaks olema pühapäev ka siis, kui on esmaspäev, et teater peakski olema KULTUURI MAJA. Noor muusik, helilooja Pärt Uusberg ütles aastalõpu «OP!-is», et muusikal on võime valu iluks muuta.

Teater võiks elamise valu iluks sõnastada ka. Nagu laulis Tõnis Mägi mängitud Tusenbach: «Saatus laob sulle pasjanssi ja kui sa kaarte ei näe, siis vala valu romanssi ja ootama jää.».

Ja nüüd siis edetabel mu jaanuari kultuurikokkupuudetest: Tõnis Mägi kontsert Raplamaal Purku koolimajas, Kaido Ole näitus Kumus, Raivo Trass ja Katariina Unt etenduses «Karin ja Pearu» VAT Teatris, Andrus Kivirähki näidend «Kevadine Luts» ja selle tähenduslik ilmumine Loomingu Raamatukogu aasta esimeses numbris.

Kunsti muide teevad isiksused. Kuidagi peab see ju lahenema, et me vabariigis on ilma peal paarsada vabakutselist näitlejat. Mõelge sellele, otsustajad, enne kui taas mõtlete päästjaks muusikali. Ebamugavat teatrit. Väljas on veebruar täna.