Harri Kivilo: 30 aastat uut iseseisvust

23. august 1989. Balti kett. Foto: Ain Protsin (postimees)

Eesti peaks praegu endalt küsima: kas lääne ühise väärtusruumi reeglid saavad võimaldada Euroopa Liidul ja ÜRO-l aidata meil jääda suveräänseks, kirjutab arhitekt Harri Kivilo.  

Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastal tuleb tõdeda, et eestlased on oma maa peremeheks tagasisaamise ajal hästi hakkama saanud. Ent võib-olla peaksime üksikasjalisemalt tagasi vaatama ka sellele, kuidas meie vaarvanemad olid saanud oma riigi luua, koos oma järglastega austust pälvivaks kujundada, okupatsiooniaastatel iseseisvuse tagasisaamise soovi oma südames kanda ning kuidas üheksakümnendatel kinnitati koos, et eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi.

Enamik eestlasi peaks teadma, et pärast iseseisvuse taastamist augustis 1991 ei hakatud ennistama okupatsioonieelset Eesti vabariiki, mis oli siis ikka veel olemas olnud de jure staatuses ja mille ennistamise õigus oli määratud ka Atlandi hartas.

Mis põhjusel ja kelle algatusel hakkasid Eesti riigivõimu instantsid kinnitama, et Eestil on vaja sõlmida okupatsioonivägede väljaviimise leping NSV Liiduga – justkui poleks teatud, et Eesti vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise paktis on viimane kinnitanud Tartu rahulepingu paikapidavust ning nõustunud baasidesse toodud väed NSV Liitu tagasi viima hiljemalt 10. aastal pärast pakti allkirjastamist.