David Vseviov: sõna kannab märgilist tähendust

David Vseviov Foto: Konstantin Sednev

Mina tahaksin elada ühiskonnas, kus kehtib sõnavabadus, mida ei kuritarvitata, kirjutab õppejõud ja ajaloolane David Vseviov

Siinse aegruumi olusid silmas pidades reageeris Varro Vooglaid 13. mail oma Facebooki leheküljel tema kohta tehtud vihasele repliigile igati aktsepteeritavalt: «… pean sõnavabadust reaalselt oluliseks ideaaliks. Ka siis, kui seda kuritarvitatakse. Parem on elada ühiskonnas, kus sõnavabadust kuritarvitatakse, kui sõnavabadust ei olegi.»

Kuid, nagu me teame, on ajale ja oludele omane pidev muutumine ning isegi meile lähedases minevikus pole olnud harvad perioodid, kui sõnad on otseselt sillutanud teed sadade tuhandete inimeste hävitamiseks. Need olid ajajärgud, kui sõnast sai märk, mis tähendas automaatselt mitte ainult vabadusest, vaid ka elust ilma jätmist. Sest sõnal on jõud! Ega asjata ei alusta Johannes oma evangeeliumi tõdemusega: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal» (Jh 1:1).

Kui inimeste huulte vahelt vallanduvate sõnade autoriks oleks vaid Jumal, poleks sõnavabadusega mingit probleemi. Kuid kogu inimkonna ajalugu on meile veenvalt kinnitanud, et Headuse kõrval eksisteerib ka Kurjus ning Jumala kõrval tegutseb Saatan, kes pole kaugeltki vähem osav meile sõnu suhu panema.