Toomas Vavilov: austatud Eesti Kaitseväe juhataja Martin Herem!

Piisab paarist läikivast pasunast ja mõnest vormikuuest kesklinnas, kui juba hakkavad inimesed kogunema ja jäävad ootama – siin peab juhtuma hakkama midagi ilusat! Foto: Mailiis Ollino

EMTA professor ja Kaitseliidu tegevliige Toomas Vavilov toob avalikus kirjas Eesti Kaitseväe juhatajale esile argumendid kaitseväe orkestri säilitamise poolt.

Pöördun Teie poole kui oma riigi kodanik, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja Kaitseliidu tegevliige.

Olete ühe käeliigutusega elimineerinud Eesti Kaitseväe väga olulise üksuse, EKV orkestri. Otsus on õigustatult põhjustanud tormi nii poliitikute, kultuuriinimeste kui ka tavakodanike seas. Ma ei hakka siinkohal välja tooma, millist kahju teeb EKV orkestri likvideerimine kultuuri- ja haridusmaastikule (see on korvamatu), keskendun sellele, miks orkestri puudumine mõjub halvasti kaitseväele endale. Tean, et rasketel aegadel tuleb teha raskeid otsuseid, aga ehk paneb allolev Teid veel kord asja üle järele mõtlema.

Esmalt: kaotades orkestri, ei kaota te mitte ainult orkestrit, vaid osa tervikust. Orkester on kaitsejõudude tervikmustri osa ja väga oluline osa. Meie kaitseväe arengukava üleminekul kitsalt sõjaliselt riigikaitselt laiapõhjalisele on ära toodud kuus valdkonda, millest teine ehk «tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele» vajaks eraldi lahtirääkimist.

Ükskõik mismoodi me tsiviilsektorist räägime ja mida täpselt selle all mõistame, suhelda temaga tuleb, sest tsiviilsektor on meie tagala ja ilma tagalata kaua ei sõdi, tegelikult ei sõdi üleüldse.

Esimene ja pea ainuke tsiviilsektoriga suhtlemise viis on näidata kaitseväge pidevat kohalolu, tuletades kodanikele meelde, et meie igapäevane ärkamine vabas Eestis on küll ime, aga selle ime kate on garanteeritud relvade ja inimestega, kes on sellele igapäevaselt pühendunud.

Palju võimalusi selle kohalolu näitamiseks rahuajal ei ole, orkester ongi pea ainukene. Jah, meil on paraadid, jah, liitlaste lennukid teevad aeg-ajalt uhkeid ülelende, jah, linnades viiakse läbi linnalahinguõppusi (mis peaksid linnaelanike toetust KV-le suurendama, aga efekt on valdavalt vastupidine), üsna tihti kohtab ajakirjanduses poliitilisi figuure koos mundrikandjatega. Tegelikuks ühenduslüliks kaitseväe ja tsiviilelaniku vahel on siiski ainult ja ainult orkester.

Orkester on esimene ja rahuajal ainukene tavakodanikele nähtav (ja näidatav) üksus, esindades niiviisi kogu kaitseväge. «Nii nagu näeb välja orkester, peab olema ka sõjavägi,» mõtleb tavakodanik. Kui orkester seisab tipp-topp, mängib säravalt ja hästi, siis on armee selle taga kindlasti samasugune. Suurtel rahvarohketel üritustel on kaitsejõudude kohaloleku näitamine väga oluline, ent relvadega sõdurid sinna ei sobi. Kujutage ette kaitseväe paraadi ja laulupeorongkäigu hübriidi: kõige ees soomuk, siis sirges rivis sõdurid ja seejärel laulupeo kolonn. Mis on pildil valesti?