Juhtkiri: ridade ringi tõstmine

Foto: Urmas Nemvalts

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse teema võiks juba mingit «arutlusjuubelit » pidada, sest vahelduva eduga on küsimust vaetud kümme aastat. Kuid praegust ideekava vaadates tekib kahtlus, kas pole tegemist lihtsalt ühe ridade ringitõstmisega, mis annab küll võimaluse valitsuse tööplaani linnuke tõmmata, kuid sisulist lahendust tööõnnetuste ja kutsehaiguste teemal ei too.

Siiski, tegemist on alles ideekavaga, nii et kõik on läbirääkimiseks lahti. Aga kellega kavatseb valitsus seda praegu läbi rääkida? Haigekassa, töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga – miks mitte, kuid siin võimalused lõpevad. Läbisaamine sotsiaalpartneritega on madalseisus.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus tähendaks suurt muutust, kuid ei paista, et tööandjad ja töövõtjad oleksid valmis innukalt valitsusega ühise laua taha istuma. Teoreetiliselt peaks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhiline eesmärk olema ohutum töökeskkond ja tervem töötaja. Niisiis peab tööandja olema huvitatud töökeskkonda investeerimisest. Aga kuidas?

Sellele peamisele küsimusele jätab ideekava vastamata. Senistes aruteludes on üheks võimalikuks motivatsioonihoovaks peetud tööandja maksukoormuse kergendamist – kes investeerib töökeskkonna ohutusse, selle tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse makse väheneb.

Ka on tööandjad varem leidnud, et kõigi ühtemoodi maksustamine oleks mõistlik: riskid remonditöökojas ja kontoris on täiesti erinevad. Sotsiaalminister kinnitas, et ümberkorraldusi planeeritakse silmas pidades, et kehtiv maksukoormus ei tõuseks.

Ideekava ise seda varianti viimseni ei välista, mainides tööandja makstava tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustamistasu. Kava sõnastus näib ministri lubadusest realistlikum, seda muidugi eeldusel, et reformi plaanitakse ikkagi sisulise, mitte formaalsena. Teine oluline aspekt, mille ideekava välja toob, on kutsehaige tagasi tööle aitamine.

Kuldaväärt mõte! Aga kutsehaigete liit teab: tööandjad kutsehaiget värvata ei taha. Tegemist oleks ühiskonnalt üsna märkimisväärset suhtumise muutumist ootava reformiga, kuid see eeldaks jällegi põhjalikku läbirääkimist, tööandjate valmisolekut sellega kaasa minna, motivatsioonisüsteemi, keskliidu entusiasmi ja ametiühingute toetust.

Paraku pole praegu koostööd, mille vili see kõik võiks olla. Praegu oleks kogu tööpoliitikale praegu kõige arendavam see, kui sotsiaalpartnerid omavahel taas lepituse leiaksid. Valitsus saab riigikogu enamuse toel eelarveread kindlasti ka ise ümber tõsta, kuid sisuline reform nõuab siiski tööandjate ja töövõtjate kaasalöömist.