Mihkel Kunnus: tabletikuur kehva elu vastu ei aita

Tabletid ei pruugi elu parandada. Foto: Antonio Guillen Fernández/Panthermedia/Antonio Guillen Fernández

Depressioon on sõna, mis tunneb end kõnekeeles juba ammu liigagi koduselt. See leiab kasutust nii sõimamisel kui tegudele utsitamisel, nii moraliseerimisel kui meditsiinilisel diagnoosimisel. Sageli teavitatakse selle abil ka lihtsalt halvast tujust («ah, mul on deprekas praegu») ning üritatakse kasutada moekamaks viitamiseks niinimetatud romantilisele kurbusele. Jätan need argikeele lodevused praegu kõrvale.

Maailma Terviseorganisatsioon teatas juba aastal 2017, et depressioonist on saanud maailmas peamine töövõimetuse ja suitsiidi põhjustaja ning depressiooni levik näitab kasvu-trendi. Juba, sest 2017. aastal polnud koroonapandeemiast veel haisugi.

Levinud definitsiooni kohaselt on depressioon «püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet». Rõhk on püsivusel. Ajutised meeleolulangused on igati loomulikud.