Astusin välja. Erakonnast. Ei kavatse enam kunagi sisse astuda. Kuna olen 15 aasta jooksul olnud kahe rohelist ilmavaadet kandva erakonna – Erakonna Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakonna – sünni juures ning kutsunud hulga sõpru ja tuttavaid liituma, siis tunnen vajadust oma otsust selgitada. Järgnev jutt tõenäoselt paljudele ei meeldi, kohati mulle eneselegi, aga lugege lõpuni, ehk on siin mingit väetist tuleviku aeda.
Minu jaoks eelnes 2006. aastal Erakonna Eestimaa Rohelised (EER) üheks asutajaks olemisele loogiline sündmuste jada. Olin pärast Tartu Ülikooli bioloogia lõpetamist töötanud üle 10 aasta loodushoiu alal ning enamiku sellest ajast olnud kodanikuühenduse Eestimaa Looduse Fond üks eestvedaja. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi alanud Eesti metsade laastamine, esialgu küll eelkõige röövraiete näol, mida nähes riik paljuski silmad kinni pigistas, tekitas tunde, et reaalselt saab loodusesse suhtumist Eestis muuta erakondlikus poliitikas osalemise kaudu. Iroonilisel moel aitas EERi tekkele kaasa üks toonastest keskkonnaministritest, kes ütles meile, ELFi inimestele, et keda te õigupoolest esindate, minge laske ennast valida, jõudke kusagile ja siis räägime edasi. Me siis järgisimegi keskkonnaministri hüva nõu, tegime erakonna, lasime valijal otsustada, saime 7 protsenti häältest ja 6 kohta riigikogus, mille töös osalesime aastatel 2007–2011.
/nginx/o/2021/05/19/13789588t1h36b2.png)
/nginx/o/2021/05/19/13789588t1h36b2.png)