Urmas Viilma: halvatud kaitsevägi

Kaplan Johannes Kakko juhatab sisse Tartu rahu meenutamise tseremooniat. Foto: Ardi Truija

• Kas kaitseväe kaplaniteenistuse kaotamine on ikka päriselt kokkuhoid?
• Seni on sõjaväevaimulikud kaotanud oma töö valdavalt ideoloogilistel põhjustel
• Laenu võtmine maksab riigile vähem kui kaitsetahte ja julgeoleku halvamine

Kaja Kallase juhitud Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon on algatanud 2021. aasta kevadel ulatusliku kärpekava, mis näeb ette kokkuhoiu ja kärpekohti iga ministeeriumi haldusalas. Sealhulgas tuleb kärpida kaitseväes, kus see puudutab muu hulgas eriti valusalt kaitseväe kaplaniteenistust ja orkestrit, kirjutab EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Tundub loogiline, et kõik eluvaldkonnad panustavad ühiste hüvede ja riigi majandusliku toimetuleku huvides proportsionaalselt võrdselt. Ühine pingutus raskuste ületamisel on üllas põhimõte. Samas närib hinge kahtlus, et kokkuhoiu varjus ja õhinas teostatakse muu hulgas teatud maailmavaatelist agendat või ollakse lihtsalt hoolimatud.

Selline kahtlus poeb hinge Eestis tegutsenud armeevaimulike ajaloolisest kogemusest. Viimase pisut enam kui saja aasta kestel on sõjaväevaimulikud kaotanud oma ameti sõja- või kaitseväes peamiselt just ideoloogilistel põhjustel. Vaid ühel korral varem on seda püütud siduda ka kogu riigi kokkuhoiupoliitikaga.

Vaimne toimetulek versus materialism

Esimene löök sõjaväevaimulike institutsiooni pihta saabus 1918. aasta jaanuaris, kui bolševike riigipööre pühkis vaimulikud tollasest Vene armeest. Viimased õigeusupreestrid ja luteri õpetajad püsisid ametipostil kuni punaarmee loomiseni. Revolutsiooni käigus ja järel hukati aga arvukalt nii sõjaväepreestreid kui ka välipastoreid. Teiste hulgas sai märtrikrooni 26. detsembril 1918. aastal Rakveres punakaartlaste poolt mõrvatud endine välipreester Sergius Florinski, kelle Moskva patriarh Aleksius II 2002. aastal pühakuks kuulutas.

Teine hoop, nüüd juba Eesti Vabariigi kaitseväe vaimulike suunas, saabus üsna praegusele olukorrale sarnases situatsioonis, kui riigikogu otsustas sõjaväevaimulike organisatsiooni kaotada kaitseväe rahuaegsest koosseisust alates 1. aprillist 1923. Sõjaväevaimulikud säilitati ainult sõjaaegsetes isikkoosseisudes. Ametlikuks põhjuseks toodi esmalt riigi majanduslik olukord ja kokkuhoiuvajadus. Tegelik põhjus oli vasakpoolsete antiklerikaalsete riigikogu liikmete ja mõne ministri ilmavaade, nagu selgub selleaegsest riigikogu kaitseväe eelarve arutluse protokollist.

Ühendkuningriigi ja Eesti kaplanid pidasid Tapa Jakobi kirikus emadepäeva jumalateenistuse. Foto: Kaitsevägi.

Alles tosin aastat hiljem, 1935. aastal, hakati garnisoniõpetajaid mõnel pool taas teenistusse värbama kuni see kaitseminister Paul-Adolf Lille käskkirjaga 1937. aastal ametlikult fikseeriti. Kaitseliidus jätkus vaimulike vabatahtlik tegevus aastatel 1924–1940 organiseeritult ka siis, kui kaitseväes pastorid enam tegevteenistuses ei olnud. 1939. aastal oli kaitseliidu nimekirjas 74 EELK õpetajat. Õigeusu preestrite arv samast ajast ei ole kahjuks teada.

Kolmandat korda viimase sajandi kestel vallandati sõjaväest kõik vaimulikud ideoloogilisel põhjusel ja Eesti rahvast teadlikult traumeerida soovides 1940. aasta juulis, pärast Nõukogude Liidu riigipööret. Järgnes II maailmasõda ning pikk ja kurnav okupatsioon, mis katkestas sõjaväevaimulike tegevuse Eestis ja kogu Ida-Euroopas enam kui pooleks sajandiks. Kaplaniteenistus taastati Eesti kaitseväes alles 1995. aastal.

Kes on kaitseväe kaplan?

Kaplan on ordineeritud vaimulik, kes tegutseb kaitsejõududes. Ta kuulub samaaegselt oma kiriku vaimulikkonda, olles samal ajal kaitseväe ohvitser. Kaplanina ei saa tegutseda ilma kõrgema teoloogilise hariduseta vaimulik. Lisaks sellele tuleb kaplanil oma teenistusse asumise eel ja teenistusaja käigus läbida ridamisi erialaseid ja sõjaväelisi kursuseid. Sellest sõltuvad ametialane areng ja auaste. Kuigi kaplan on oma kutsumuselt vaimulik, peab ta olema kaitsejõududes tegutsedes ka kompetentne ohvitser. Kuigi kaplan reeglina relva ei kanna, peab tal olema sama palju julgust, füüsilist tugevust ja vastupidavust kui igal riviohvitseril. Samuti nõuab kaplani töö kaitseväe asjaajamise ja administratsiooni tundmist ning riigisaladuse eeskirjade järgimist. Kaplan on kohustatud pidama pihisaladust.

Neljas eelmistele sarnane halvatushoog saabub juhul, kui kaitseminister Kalle Laanet kaitseväe juhataja nõustub Martin Heremi ettepanekutega, mis on tehtud valitsuse tekitatud tarbetus kärpesundseisus. Siis jääb sügiseks kaitseväe kaplaniteenistusse alles kaks tegevkaplani ametikohta, üks kaitseliidu kaplanaadis ja teine kaitseväe kaplanaadis. See tähendab, et koondamine ja reservi saatmine puudutab umbes 80% tegevkaplanitest. Kuidas tagatakse sellises olukorras kaitseväekohuslaste, tegevkaitseväelaste ja nende pereliikmete, kaitseväe töötajate usuvabadus, hingehoid ja vaimne tervis, mis ei saa täies mahus toetuda ainult kaitseväe sotsiaalteenistuse või psühholoogiateenistuse tegevusele.

Koroonaviiruse laastav mõju on jätnud jälje kogu rahva vaimsele tervisele. Kahjuks toob valitsuse 2021. aasta kevadine kärpekava ohvriks ka kaitseväe teenistuses olevate naiste-meeste usuvabaduse ning nende hingelise ja vaimse tervise. Poliitiliselt korrektselt nimetatakse seda mitte kaplaniteenistuse likvideerimiseks vaid kulude vähendamiseks.

Kaitseväe kaplan Tõnis Kark mehi teele saatmas. Foto: Raigo Pajula

Kardan, et kaitseväe kaplaniteenistuse tegevuse minimeerimine võib olla pikemas perspektiivis ohuks mitte ainult kaitseväe isikkoosseisu vaimsele toimetulekule, vaid nende inimeste vaimsest tasakaalust sõltuvalt kogu Eesti julgeolekule. Inimeste vaimse ega füüsilise tervisega, samuti meie kellegi turvalisuse ega Eesti julgeolekuga ei tohi riskida.

Teen Vabariigi Valitsusele ettepaneku jätta kaitsevägi tervikuna kärpekavast välja. Puudu jääva summa ulatuses laenu võtmine läheb Eesti riigi ja rahva jaoks oluliselt vähem maksma kui hind, mida maksame 200 inimest koondades ning muul moel kaitsetahet ja julgeolekut halvates.

Sõjaväekaplanaat Euroopa ja Eesti ajaloos

Kristliku sõjaväekaplanaadi asutamisaastaks loetakse aastat 312. Siis nägi Konstantinus (u 280–337 pKr) unes sõnu In hoc signo vinces (ld k – selle märgi all võidad) koos Kristuse monogrammiga (XP). Ilmutusele järgnes otsustav Mulviuse silla lahing Rooma linna lähistel, misjärel Konstantinus tõusis keisritroonile. Ta oli Rooma esimene kristlasest keiser, samuti esimene, kes värbas sõjajõududesse kristlikke preestreid. See ladinakeelne lause on sestsaati paljude riikide sõjaväevaimulike märkidel.

Ristisõdade ajal (10.–13. saj) oli sõjaväekaplani amet juba laialt levinud ning paavst Gregorius IX (valitses 1227–1244) sätestas välikaplanite kohustused. Muuhulgas ei tohtinud välikaplanitest preestrid valada verd ja kanda relva. See puudutas ka Eestimaa ristiusustamises osalenud Läti Henrikut, kes on meile tuntud läbi oma kirjutatud kroonika. Ka oli Taani kuninga Valdemar II sõjasalgaga 1219. aastal Lindanisa vallutamisel kaasas mitu piiskoppi, kellest piiskop Theodoric jättis lahingus ka oma elu. Rääkida ei saanud siis veel organiseeritud kaplanaatidest, milleni jõuti Euroopas reformatsioonijärgsel ajal esmalt just luterlike valitsejate juhtimisel. Kõige esimeseks siin oli Rootsi kuningas Gustav I Vasa (valitses 1521–1560).

Esimeste eesti soost sõjaväevaimulikena tegutsesid 19. sajandi lõpus Vene tsaaririigi pealinnas Peterburis, kus elas tol ajal umbes 50 000 eestlast, sealse eesti Jaani kiriku õpetajad Johan Friedrich Cornelius Laaland ning Konrad Raymond Freifeldt. Nad hoolitsesid vaimulikult tsaariarmees teenivate eesti soost sõdurite eest, kes resideerusid Peterburis. I maailmasõja päevilt on teada luteri kirikuõpetajate kõrval ka juba mitmeid eesti soost õigeusu vaimulikke ning Tallinnas teenis tol ajal ka üks rooma-katoliku preester.

Millega tegeleb kaitseväe kaplaniteenistus?

Kaplaniteenistus, kuhu kaplanid kuuluvad, on kaitseväge toetav institutsioon, mille põhiülesandeks on teenida usuliselt ja hingehoidlikult kõiki kaitseväelasi, kaitseliitlasi ja nende pereliikmeid sõltumata nende religioossest kuuluvusest või mittekuuluvusest. Kaplaniteenistus on oikumeeniline, esindades kirikuid ja koguduste liite, mis on koondunud Eesti Kirikute Nõukogusse, kellega Vabariigi Valitsus on sõlminud ühishuvide protokolli (17.10.2002). Seetõttu saab kaplaniteenistus oma ridadesse võtta kaplaniteks vaid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute poolt ordineeritud vaimulikke (st preestreid ja koguduste õpetajaid, kes on saanud erialase hariduse ja omavad praktilist ametialast kogemust).

1918. aastal iseseisvuse saavutanud Eesti Vabariigi kaitseväe vaimulik teenistus loodi Vabadussõja päevil, kui ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner andis 22. veebruaril 1919 oma käskkirjaga nr 76 korralduse luua iga diviisi staabi ning Tallinna I sõjaväehaigla juurde sõjaväepastori ja sõjaväepreestrite ametikohad. Sellest kuupäevast sai Eesti kaitseväe kaplanaadi loomise aastapäev. Esimesteks sõjaväe vaimulikeks said Keila koguduse õpetaja ja hilisem EELK piiskop Jakob Kukk ja Tallinna Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja Friedrich Wilhelm Konstantin Stockholm. Viimane nimetati 1. märtsist 1919 sõjaväeõpetajate juhatajaks (tänapäevases tähenduses peakaplaniks).

Pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aasta suvel Eesti Vabariigi okupeeris, vallandati kõik Eesti sõjaväepastorid ja kaitseliit likvideeriti. Uuesti tõstatus kaitseväelaste vaimuliku teenimise ja kaitseväevaimulike organisatsiooni taasloomise küsimus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise kaitseministeeriumis 1992. aasta sügisel. 1993. aasta märtsis pöördus kaitseminister Hain Rebas Kanada kaitsejõudude eesti soost reservkaplani kapten Tõnis Nõmmiku poole palvega koostada Eesti kaitseväelaste usulise teenimise kontseptsioon, mille kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einseln 1994. aastal kinnitas.

5. juulil 1995 õnnistati peakaplani ametisse 30-aastase kogemusega USA õhuväe kaplan, eestlasest kolonel Michael G. Viise. Enne seda oli president Lennart Meri 12. jaanuaril 1995 andnud kaitseväe esimesele kaplanile Tõnis Nõmmikule Eesti Vabariigi ohvitseri auastme. Need kaks väliseestlast hakkasid kaitseväe kaplaniteenistust Eestis tegutsevate kirikute vaimulike toel taas üles ehitama, muutes selle peagi Eesti kui NATO liikmesriigi kaitsejõududesse väärikalt sobituvaks struktuuriüksuseks.

Kaplaniteenistuse põhiülesanded on järgmised:

• isikkoosseisu, sh liitlaste, usulise teenimise korraldamine ja nõustamine religiooni alal;
• hingehoidlik nõustamine kohustusega pidada pihisaladust;
• väeosades ja üksustes moraali ning kaitsetahte hoidmine;
• haigete ja arestis viibijate külastamine ja toetamine;
• inimväärikuse rõhutamine ülema ja alluvate vahelistes suhetes;
• ülemate toetamine üksuse eetilise kliima hindamisel;
• missioonil viibivate kaitseväelaste ja nende perede toetamine;
• langenute ja nende perede hingehoidlik toetamine;
• vigastatute ja nende perede hingehoidlik ja vaimulik teenimine;
• osalemine kriiside lahendamisel ja –kommunikatsioonis;
• kaitseväe- ja riiklike tseremooniate toetamine vaimulike talitustega;
• koostöö teiste tugiteenistustega;
• kaitseväe ja üksuste traditsioonide hoidmine.

Artikli allikana on kasutatud endise peakaplani kolonel Tõnis Nõmmiku doktoritöö põhjal valminud raamatut «Vaimulikud kaitsejõududes – Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle eellugu» (Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, Tartu 2005) ning infot Eesti Kaitseväe koduleheküljelt.