Lauri Vahtre: Isamaa vajalikkusest

Lauri Vahtre FOTO: Tairo Lutter Foto: Tairo Lutter

Eesti rahvas seisab sama küsimuse ees nagu 30 aasta eest: kas olla või mitte olla. Toona saadi sellest aru, praegu veel mitte, kirjutab Isamaa liige Lauri Vahtre.

Mihkel Mutt avaldas hiljuti Postimehes kirjutise, milles ta arutles Isamaa erakonna mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Muti analüüs on lühike ja tabav. Isamaa on oma strateegilise eesmärgi ammu saavutanud ja võinuks pärast Eesti pääsemist NATOsse ning Euroopa Liitu šampanjakorkide paukumise saatel laiali minna. Edasine on peenhäälestus ja see jäägu teistele. Isamaa pole erakond, mis tegeleks torumuhvidega, vaid rahva ja riigi päästmisega. Umbes nagu musketäride nelik, kellel pole kohta ametnike ja vürtspoodnike maailmas.

Suur osa sellest on sulatõsi. Isamaa loodi väga suurte eesmärkide nimel ja präänikud stiilis «parem haridus, parem töö, parem palk» lihtsalt ei kuku tal usutavalt ega hästi välja. Vastab tõele, et peenhäälestuse ajal huvitavad laiemaid rahvahulki just sellised präänikud, aga neid küpsetama valitakse pigem teisi. N-ö torumuhvi-spetsialiste ja korralike rentslite projekteerijaid, keda ongi kahtlemata väga vaja.

Seega on omast kohast loogiline ja vältimatu, et senikaua, kuni Isamaa säilitab oma isamaalise eetose, on tema rahuaegne valijaskond ahtakene, koosnedes eeskätt läbinägelikumatest ja/või haritumatest valijatest. Kas valijaskonda saaks otsustavalt laiendada? Üks seltskond Isamaa sees arvab, et see on võimalik, kui Isamaa loobuks oma isamaalisusest ja konservatismist ning läheks kaasa väidetavasti dünaamilise ja noortepärase agendaga, alates nn sooneutraalsetest abieludest ja lõpetades rahvuse mõiste ümberdefineerimisega Eesti 200 vaimus: eestlane on igaüks, kes võtab pähe, et on. Kanepi legaliseerimine jääks kusagile vahepeale.

Võimalik, et nii võikski lühiajalist edu saavutada. Ainult et peagi tekiks sama probleem: vana, auväärse minevikuga Isamaa, kes pakub ennast stiilis «võta ühe asemel kaks jäätist, saad üllatusmuna pealekauba», pole pikemas perspektiivis lihtsalt usutav. Pigem hale. Järelikult tuleks sellise agenda korral ära vahetada ka Isamaa nimi. See olekski see, millest kõneles Mihkel Mutt, nimelt lõpp. Ainult et ilma šampanjakorkide paukumise, tušihelide ja uhkuseta saavutatu üle. Vaikne tühjaksvajumine näo ja nimeta organisatsiooniks, mis peagi lõplikult laiali jookseb.