/nginx/o/2021/05/18/13786570t1h99a3.jpg)
- Kaalulangus pärast 80. eluaastat on üllatavalt sagedane mure
- Alakaal ennustab peatset haprust ja halvendab haigustest paranemist
- Toiduvajadus on igaühel erinev ning ühtseid norme pole võimalik seada
Eakate ebapiisav toitumine ennustab peatset hapruse ja toimetulekuhäirete saabumist ning halvendab haigustest paranemist. Ägeda haiguse ajal on lisaks ravile oluline tähelepanu pöörata ka täisväärtuslikule toidule, kirjutab geriaater Kai Saks.
/nginx/o/2021/05/18/13787489t1h5cdf.jpg)
Viimasel ajal räägitakse pea iga päev rasvumisest ja ülekaalulisusest kui globaalsest epideemiast, mis võib kaasa tuua suuri terviseriske. Nii see on, ometi ei ole see ainus ning üksikinimese seisukohast isegi mitte kõige ohtlikum toitumisprobleem.
Alatoitumine on palju varjatum ja tervisele tunduvalt kurnavam kui kerge ülekaal, eriti lapse- ja vanemas eas. Kui äärmuslikud toitumishäired, nagu anoreksia ja buliimia kõrvale jätta, siis väga erinevatel põhjustel tasapisi arenev kaalulangus, sageli just pärast 80. eluaastat on üllatavalt sagedane mure. Miks nii juhtub?
Põhjuseid on mitmeid ja tihti esinevad need koos. Esiteks halveneb vanematel inimestel lõhna- ja maitsetundlikkus. Teiseks ei võimalda lagunenud hambad või halvasti sobivad proteesid toitu korralikult närida, ka neelamine muutub raskemaks, sest väheneb süljeeritus, eeskätt mitmete ravimite kasutamisel. Söömine ei paku enam naudingut ja nii langeb stiimul ise midagi maitsvat keeta-küpsetada.
Liikumisprobleemidega inimene ei käi tihti ise poes ega saa seal endale meelepärast valida, mõnel on sooja sööki raske valmistada. Omaette elav eakas tunneb sageli ka üksildust ja teda vaevab depressiivne meeleolu, mis viib söögiisu. Mõnikord kimbutab rahapuudus, et täisväärtuslikku toitu hankida. Nii kipubki toit jääma ühekülgseks.
/nginx/o/2021/05/18/13787490t1ha689.jpg)
Koroonaviiruse epideemia ajal puudutasid mitmed neist probleemidest paraku ka nooremaid. Kuigi kriisi mõjude uurimine seisab teadlastel veel ees, võib arvata, et viirusest tingitud piirangud kasvatasid nii üle- kui ka alakaaluliste hulka.
Ainevahetus kohe häiritud
Kaalulangus on aga märk, et keha kulutab rohkem energiat, kui toiduga juurde saab. Enamasti käib energia defitsiidiga kaasas mitmesuguste toitainete puudus, mida organism normaalseks elutegevuseks vajab.
Näiteks ägeda haiguse ajal toidu-, eeskätt energia- ja valguvajadus üldjuhul kasvab, söögiisu aga väheneb. Päev-paar pole närb isu eriline mure, olulisem on, et juuakse piisavalt vett. Kui aga inimene kaotab ägeda haiguse ajal juba üle kahe kilogrammi kehakaalust, hakkavad tekkima probleemid, sest ainevahetusprotsessid ei tööta nagu vaja.
Ägeda haiguse ajal toidu-, eeskätt energia- ja valguvajadus üldjuhul kasvab, söögiisu aga väheneb.
Edaspidise elu terviseriskid on kõige madalamad neil, kes umbes 25. eluaasta paiku, kui keha lõpetab kasvamise, on normaalkaalus, mis enam-vähem sellisena ka püsib ja ideaaljuhul ei kõigu kaal rohkem kui pluss-miinus kaks kilogrammi, välja arvatud muidugi naistel raseduse ajal. Nii väikeste muutuste märkamiseks soovitavad asjatundjad ennast kaaluda vähemalt kaks korda aastas. Kui aga riided hakkavad juba väikseks või suureks jääma, tähendab see tavaliselt vähemalt viiekilogrammist kaalumuutust, mis annab märku, et teemaga tuleb tõsisemalt tegeleda.
Normaalkaalu hindamiseks kasutatakse sageli pikkuse ja kehakaalu suhet, kus kehamassiindeks võrdub kehakaaluga kilogrammides, mis jagatakse keha pikkuse ruuduga meetrites. Tavapäraselt peetakse normiks kehamassiindeksit vahemikus 18,5–24,9.
Üle 65-aastastele nooremate norm siiski ei kehti, nende parim kehamassiindeks jääb 23,0 ja 29,9 vahele. Peamine põhjus on siin see, et aastatega lülisammas lüheneb, mistõttu keha pikkus vanemas eas väheneb, kuigi keha selle võrra ju ei taandarene. Nii muutubki eakate kehaehitus. Samas kehamassiindeksi «normaliseerimiseks» tahtlik kaalu langetamine kuidagi tervisele kasuks ei tule, aga sama võib öelda ka kaalu pideva tõusu kohta.
Liigne dieet on kurjast
Mitmed uuringud näitavad, et inimeste kehakaal kipub enamasti suurenema kuni 70. eluaastani. Kaalutõusu võivad soodustada nii vähenev aktiivsus, näiteks pensionile jäädes kui ka liikumisvõimet häirivad haigused, muu hulgas depressiooni teke. Kui kaal tõuseb üle kahe kilogrammi varasemast kõrgemale, tasuks esmalt üle vaadata toitumisharjumused ja võimalusel suurendada liikumisaktiivsust. Kaalu annab ohutult langetada ka eakatel, aga see eeldab spetsialisti nõuannete järgimist ja mõistlikku piiripidamist.
Siiski on vanadel inimestel kehakaalu liigne langetamine või tahtmatu vähenemine hoopis halvema tähendusega kui väike ülekaal. Eakate alakaal ennustab peatset hapruse ja toimetulekuhäirete saabumist ning halvendab haigustest paranemist. Nii on ägeda haiguse ajal lisaks ravile tähtis tähelepanu pöörata ka täisväärtuslikule toidule, vajadusel täiendada tavamenüüd toitmissegudega. Kui inimene on aga olnud kõhn kogu elu, siis pole muidugi vaja ennast vanas eas nuumama hakata, kuid tasuks jälgida, et kaal püsiks.
Kui inimene on olnud kõhn kogu elu, siis pole vaja ennast vanas eas nuumama hakata.
Kõige halvemini mõjub tervisele kehakaalu kõikumine elu jooksul suurtes piirides. Häda on selles, et kaalu langetamiseks kasutatakse tihtipeale ebatervislikke dieete, piiratakse äärmuslikult toidu tarbimist ning samal ajal ei suurendata kehalist koormust, või siis vastupidi – treenitakse ebanormaalselt intensiivselt. Igasugune «kiire ja efektiivne» kaalulangetamine lõpeb sellega, et organismist kaob esiotsa vesi, seejärel hakkab vähenema lihasmass ehk tekib sarkopeenia.
Rasvkoe vähendamiseks tuleb kasutada vanusele sobivat väga oskuslikult koostatud dieeti koos spetsiifilise treeninguprogrammiga, ainult nii on lootust, et kaal väheneb rasvkoe, mitte lihaste arvelt. Mida sagedamini ebaterveid dieete ette võetakse, kus kaalulangusele järgneb uus tõus, seda rohkem kahjustuvad lihased. Iga kaalutõusuga suureneb rasvasisaldus organismis, iga kaalukaotusega väheneb lihasmass – viimaks pole rasvunud inimesel enam piisavalt jõudu oma tüseda kere liigutamiseks. Nii tuleb neil, kelle kehamassiindeks on jõudnud ülekaalu alasse tasapisi, aastate jooksul, olla kaalulangetamisega ka ettevaatlikum.
/nginx/o/2021/05/18/13787494t1h27e3.jpg)
Probleeme, mis võivad kaalu vähenemisega kaasneda, on palju, ning uuringute kinnitusel ei ole ülekaal ja koguni esimese astme rasvumine vanemas eas seotud suremuse suurenemisega. Pigem vastupidi: uuemad andmed näitavad, et väikseim suremus on eakatel, kelle kehamassiindeks jääb tänaseid norme arvestades ülekaalu alasse ehk 25,0 ja 29,9 vahele. Seda fenomeni nimetatakse «rasvumise paradoksiks».
Lapsepõlve rasvarakud ei kao
Uuritud on sedagi, kuidas mõjutab üle- ja alakaal inimeste tunnetatud elukvaliteeti. Tulemused näitavad, et rasvumine ehk kehamassiindeks üle 30 halvendab eakatel küll kehalist, kuid ei mõjuta vaimset heaolu. Seevastu vanade inimeste alakaal on seotud ka vaimse heaolu halvenemisega.
Toiduvajadus ei ole ühesugune ja kitsaid norme kõigile ühtemoodi rakendada ei saa.
Oleme geneetiliselt erinevaks loodud, igaühele on omane tema kehaehituse tüüp, mis muutub ka vanusega. Toiduvajadus ei ole ühesugune ja kitsaid norme kõigile ühtemoodi rakendada ei saa. Siiski on väga tähtis püüda vältida suurt ülekaalu lapseeas, sest tekkinud rasvarakud enam ei kao ja neid rasvast tühjana hoida on tulevikus väga raske. Teisalt, kui noorena on kerge ülekaal juba saavutatud, siis seda agressiivselt langetama hakata ka ei tasu, sest kerge püsiv ülekaal elu jooksul kujutab väiksemat terviseriski kui suured kaalumuutused. Muidugi käib sellega kaasas soovitus mitte enam juurde võtta.