Cathy Sommer: eestlase traumareaktsioon koroonakriisis

Cathy Sommer. Foto: Erakogu

Mitte politseiriik, vaid põlvkondadevaheline kannatus on see, mis vähendab meie vabadust, kirjutab õpetaja Cathy Sommer.

Viimastel kuudel olen välismaal elades jälginud huviga Eesti meedias toimuvat, üllatavat reaktsiooni meie ajastu kriisidele. Tegelikult ehk ei peaks olema üllatunud, sest pandeemia on toonud kogu maailmas pinnale käitumise, mille alged on allhoovustes juba pikalt pulbitsenud. Praegu aga tuleb kasuks hetkeks kõrvale astuda ja end suuremasse konteksti asetada.

Tõepoolest, tegemist on ülemaailmse kriisiga. Surm, töötus ja kannatus juhtuvad päriselt, nii nagu ka iga eelmise pandeemia ajal ajaloos. Keegi ei püüa pisikest Eesti rahvast kuidagi isiklikult solvata. Eestlasele aga on ilmatu tähtis tema vabadus, vaikus ja privaatsus. Et naabrid liiga lähedal ei elaks, et võõraid liiga palju ümberringi ei oleks, et saaks iseseisvalt valikuid teha. Ellujäämisinstinkt töötab praegu samamoodi nagu ta evolutsiooni esimestel arenguastmetel välja kujunes: hõimu ellujäämise nimel peab pidevalt vaenlase suhtes valvel olema.