Õppuritelt eeldatakse raamatutarkuste pähetuupimist. FOTO: Artur Kuus

Eesti hariduspoliitika peamine probleem on puuduv poliitiline tahe arvestada ka nende väheste sotsiaalkriitiliste kaasamõtlejatega arvestada ja neid rakendada. Õppekavade arendustöös tuleb lõpetada salatsemine ja viia see lõpuks sotsiaalteaduslikele alustele, kirjutab haridussotsioloog Kaarel Haav.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Õppekava (ja haridusstrateegia) eesmärk on varustada noored selliste teadmiste, mõistete ja oskustega, mis võimaldavad neil tulla toime koolis, tööl, kogukonnas ja riigi poliitilises elus. Sellised teadmised ja mõisted peavad põhinema sotsiaalteaduslikele alustele.

Sotsiaalne pädevus on oskus kasutada neid sotsiaalteaduslikel alusel olevaid mõisteid praktikas. Selliseid mõisteid peaks õppima eelkõige ühiskonnaõpetuse aines. Õpikud peaksid kirjeldama õppija sotsiaalset arengut koolis, kogukonnas, tööorganisatsioonides ja riigis.

Senised ühiskonnaõpetuse õpikud keskenduvad formaalsete poliitiliste institutsioonide kirjeldamisele. Sellest ei piisa elus hakkama saamiseks. Senised kavad koostasid mõned ajalooõpetajad, kes ei tundnud sotsiaalteadusi. Neid kivinenud tekste pole lastud 25 aastat nüüdisajastada.