/nginx/o/2019/09/11/12549081t1h9974.jpg)
/nginx/o/2021/05/14/13781719t1h856b.jpg)
Omaaegse pärjatud võrkpallitreeneri ja hinnatud pedagoogi Raimund Pundi isiksuse hämara poole väljatoomine ja lahkamine nüüd, mil tema surmast on möödas ligemale 14 aastat, paneb küsima: mida hakata peale lahkunu tumeda varjuga?
Kaunite kunstide maailmast teame varjuteatrit. Vaatad valgustatud ekraanil kontuure, märkad tegevust, aga mitte detaile. Varjuteater annab palju ruumi fantaasiale ja tõlgendustele, ent ei paku paraku täpseid vastuseid.
Kuhugi sinna kuulub tihti võitlus minevikuvarjudega, millega meil siin Eestis sageli tuleb tegeleda.
Ajakirjanikuna olen üksjagu palju puutunud kokku inimestega, kes tahavad tuua selgust või kuidagi klaarida arveid minevikust pärit elulooliste üksikasjadega. Olen neid sisimas kahtlustanud ja päriselt kuulanud. Ikka on nii, et endine kurjategija ei taha, et mainitaks ta varasemaid karistusi, sest see juhtus nooruses ja rumalusest. Kunagine tippkommunist tahab kunagisi karjeristlike pürgimusi ikkagi muude valikute puudumise ning süsteemi seespidise õõnestamisega looritada.
Vahel on see tõesti nii ja vahel mitte. Või mida räägivad need, kel vanast ajast kaasas julgeolekuorganitega koostööle mineku raske «seljakott», millest kuidagi lahti ei õnnestu saada? Eks ikka sellest, et olukord oli selline ja tegelikult – nagu nad sageli tahavad täpsustada – polnud õiget koostöödki.
Aga mida teha juhtumiga, kui inimese elukaar on ammuilma silmapiiri taha kukkunud, aga tume vari on jäänud? Jah, ma räägin Raimund Pundist.
See on see vari, mis, nagu selgub, manalamehega hauda kaasa ei läinud. Rusuv ja häiriv.
Viimane nädal on toonud rohket sel teemal suhtlemist. Ta oli vaieldamatult suurpärane pedagoog, öeldakse. Sihikindel ja tulemuslik noortetreener, kinnitatakse. Suhtlemises kõigiti meeldiv inimene, lisatakse. See on see, mis inimesega aastate eest hauda kaasa läks.
Aga sel teisipäeval saabus kõigi meediakanalite postkasti ja sealt edasi avalikkuse ette sadu spetsialiste koondava Eesti Treenerite Liidu pressiteade: «Mõistame hukka endise teenelise võrkpallitreeneri Raimund Pundi aastakümneid kestnud laste väärkohtlemise Eesti Spordigümnaasiumis.»
Ja veel: «…see treener on surnud, aga otsesed ohvrid tema neljakümneaastase tegevuse jooksul on täna elus. Elus on ka mitu tuhat selles koolis õppinud õpilast, kes kõike seda oma õppimise ajal pealt nägid ja eriti veel tema treeningurühmade lapsed, kes nende sündmuste keskmesse tahtmatult sattusid. Mitte üks laps ei pidanud sellise õhkkonnaga koolis õppima...»
See on see vari, mis, nagu selgub, manalamehega hauda kaasa ei läinud. Rusuv ja häiriv.
Meil, praktilise meelega eestlastel on ju ütlemine: «Kus tegijaid, seal nägijaid.»
Tundub, et nii ongi. Räägidki järjest inimestega, kel on varasemaid kokkupuuteid ja mälestusi. Loed meile, mis asjale osutavad, ja raamatuid, kus hämarad lood on vihjamisi mustvalgel kirjas. Kõik nad justkui räägivad asjast. «Jah, austatud treeneri sättumus oli kõigile teada,» ütleb üks. «See polnud saladus,» märgib teine. Kolmas osutab pahandusele, mistõttu lugupeetud treener omal ajal pealinnast eemale pagendati. Neljas ja viies teavad rääkida, et ehkki olid ise Pundi treenitavad, ei olnud nad ometigi need, keda juhendaja ahistas. Et tal olid kindlad lemmikud, keda ekstrahellalt poputas ja sõidutas. Ka märgitakse, et mehel oli tõesti komme mõningaid õpilasi masseerida… ja lasta ennast masseerida. Nii need jutud peatuvad just seal, kus pidanuks algama kuritegu. Kuhugi varjuteatri maile… Sest päris ohvrid pole seni rääkinud, kirjutanud.
Jah, on veel üks ütlemine, mida selliste puhkudel sageli pruugitakse: «Kus suitsu, seal tuld.»
Kui on kasvõi üks murtud hing, lõhutud elu, rikutud maailm, mille põhjustajaks teeneka treeneri vääritu tegevus, on ka vanade varjudega võitlemine õigustatud.
Sisult kohutav ütlemine, mis annab neile, kes asjast tegelikult suurt ei tea, võimaluse langetada ammendav kohtuotsus. Ja edasi minna. Aga kuhu?
Äkki on neist juttudest ja meenutustes siiski vähe, et – nagu ütleb teenekas võrkpallur ja treener Avo Keel – hakata haudu lahti kaevama? Sellistega kaevamisega on paraku nii, et poole peal pidama ei saa jääda. Pead olema kindel.
Treenerite liidu kõneisik Madis Iganõmm on rõhutanud, et vana lugu toodi välja ohvrite nimel. Et ühiskond võtaks seisukoha ja varjajad vastutuse. Kui on kasvõi üks murtud hing, lõhutud elu, rikutud maailm, mille põhjustajaks teeneka treeneri vääritu tegevus, on ka vanade varjudega võitlemine(või siis kaevamine) õigustatud.
Aga, nagu öeldud, me pole neid avalikult rääkimas kuulnud. Seni. Sedalaadi mälestused tihtipeale ei tahagi oma näoga välja tulla. Ju on treenerite liidul ohvrite tunnistused ja volitused esindada. Ja keegi, kes seda väga vajab, saab meelerahu. Ning keegi teine oskab tänasel päeval asju märgata, vastu hakata. Vari ei pruugi kaduda.