AK ⟩ Raivo Mänd: loodus kui uhkuseasi

TÜ loomaökoloogia professor, zooloogia osakonna juhataja Raivo Mänd. Foto: Margus Ansu

Miks ihaldatakse luksuskaupu? Miks nendega uhkeldatakse? Sellest ei peeta viisakaks rääkida, kuid varjatud evolutsiooniline põhjus on ilmne: selleks, et tõsta oma renomeed partnerite silmis ja alandada konkurente, kirjutab loomaökoloog Raivo Mänd.

Mul on mu looduskaitsjatest sõpradest mõnikord kahju. Nende jaoks, kes metsades näevad eelkõige rahaks transformeeritavat puitu või linnalähedases niidus krunte valglinnastule, on nad välja nuputanud sellised mõisted nagu «ökosüsteemi teenused» või «ökosüsteemi hüved». Selleks, et need, kelle käes on raha- ja võimukraanid, usuksid, et inimene saab loodusest palju kasu ka siis, kui mets raiumata, soo kuivendamata ja maavarad kaevandamata jäävad. Looduse pakutava kasu näiteiks on inimese varustamine vee ja toiduga, kultuurtaimede tolmeldamine, kliima reguleerimine, inimtegevuse jääkide ja toksiliste ainete lagundamine, inimese «hingeliste» ja rekreatiivsete vajaduste rahuldamine.

Nende ja muude aspektide rahaks ümber arvutamine ning elurikkuse viimase kui ühe komponendi tähtsuse põhjendamine on aga keeruline ja tihti isegi loodusteadlastele endile ebaveenev. Lisaks on siinkandi ökosüsteemide elurikkus maailma kontekstis üpris tagasihoidlik, mis tänapäeva globaliseerunud ühiskonnas muudab meie elupaikade kaitse põhjendamise veelgi raskemaks. Seepärast on looduskaitsjate argumentide fookus hakanud üllataval kombel nihkuma teaduselt eetika ja religiooni suunas, väites näiteks, et kõigil elusolendeil on täpselt samasugune õigus elule nagu inimeselgi. Seejuures täpsustamata, kes selle õiguse on andnud. Samas on minu meelest täiesti õigustamatult tähelepanu alt välja jäänud üks looduskaitse väärtust teaduslikult põhjendav aspekt, mis käitumisökoloogile tundub iseenesestmõistetav, kuid mille üle pole ma õigupoolest kunagi kuulnud kedagi looduskaitse kontekstis argumenteerimas.