Imar Koutchoukali: konservatiivide lõpmatu ohvriroll

Eduard Wiiralt, "Pead" (varem „Neegripead“) 1933 Eesti Kunstimuuseum Foto: Stanislav Stepaško

Konservatiividel kipub tihti meelest minema, et n-ö tühistamine pole ainult «vasakliberaalse poliitkorrektsuse kontseptsioon», kirjutab TLÜ Lähis-Ida lektor ja TÜ usuteaduskonna doktorant Imar Koutchoukali (Reformierakond).

Postimehes ilmus 11. mail Jaak Valge arvamuslugu nn tühistamiskultuurist. Huvitav on siin see, et ta seob selles ühte punti ajalooliste monumentide mahavõtmise ja #MeToo liikumise, mille toel paljud naised (ja ka mehed) leidsid esimest korda julguse rääkida isiklikest traumadest.

Jaak Valge toob juurde kaks kõnekat näidet: Kumu näitusel olevate maalide pealkirjade ümbernimetamise ning sõna «neeger» kasutamise. Lisaks kasutab ta tüüpnäitena monumentide eemaldamist ning viitab spetsiifilisele olukorrale USAs, kus hiljuti avalikust ruumist eemaldama Ameerika Konföderatsiooni kindralite ja teiste ajalooliste tegelaste kujusid. Ajaloodoktorina jättis Valge huvitaval kombel siiski mainimata, et enamik neist kujudest püstitati alles 1910. ja 1920. aastatel, seega rohkem kui pool sajandit pärast kodusõja lõppu, ajal, mil USAs oli rasside segregatsioon seadustesse kinnistatud.