Mart Susi: vaktsiinipass versus inimõigused

Koroonaviiruse karantiini, kaitsemaskide ja vaktsiinipasside vastane meeleavaldaja (keske) Suurbritannias Londonis 24. aprill 2021. Foto: ZUMAPRESS.com/scanpix

• Riikidel on vaktsiinipassi kasutamise osas erinevad seisukohad
• Lennu- ja laevafirmad panevad praegu maksma sihtriikide poliitikat
• Vaktsineerimise kohustuslikkus ei ole demokraatlikes riikides võimalik

Diskrimineerimist vaktsiinipassi esitamise nõude kehtestamisel on võimalik vältida alternatiivide loomisega, kirjutab TLÜ inimõiguste professor Mart Susi.

Vaktsiinipass on inimõiguste aspektist kahe poolega münt, kus ühel poolel on ohud ja teisel võimalused. Mõned ütlevad, et vaktsiinipassi kasutamine rikub inimõigusi, teised jälle, et inimõigusi rikutakse just passi mitte kasutades. «Võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb järgida, varisegu seeläbi või terve maailm!» kõlab vastaliste maksiim. «Ettevõtluse elushoidmine on olulisem kui igaühe inimõiguste tagamine,» leiavad toetajad. Tegemist ei ole akadeemilise diskussiooniga ja kumbki seisukoht ei ole õige. Vaktsiinipassi kasutamine ei riku inimõigusi juhul, kui selle esitamine ei ole vältimatu tingimus teatud teenustele või üritustele juurdepääsu saamiseks ning igaühel on praktiliselt võimalik endale vaktsiinipass saada.

2021. aasta märtsis-aprillis tegi minu juhitud globaalne digitaalsete inimõiguste võrgustik võrdleva uuringu vaktsiinipassi vastavusest inimõiguste universaalsetele põhimõtetele. Enam kui 50 teadlast 22 riigist olid üllatuslikult ühesugustel seisukohtadel. Siiani on kõik meie ennustused võimalike arengute kohta vaktsiinipassi kasutamisel juba realiseerunud või realiseerumas.

Nägime ette viivitust Euroopa Liidus ühtsete standardite kehtestamisel vaktsiinipassi kasutamiseks, mis toob kaasa riikide kiirustamise omaenda reeglite vastuvõtmisel. Selline olukord on halb seetõttu, et reeglid ei tarvitse ühilduda ning riikide e-valitsemisalane võimekus on erinev, mis kogumis viib õigusliku segaduseni ja inimesed ei tea, mida nad oma kodumaal väljastatud vaktsiinipassiga täpselt teha saavad.

Nägime ette ka seda, et riigid üleüldse asuvad eri seisukohtadele vaktsiinipassi kasutamises: ühed vaatavad läbi sõrmede, kui eraõiguslikud ettevõtted nõuavad selle esitamist endi pakutavatele teenustele juurdepääsuks, ning teised välistavad selle kasutamise ebavõrdse kohtlemise argumendi tõttu. Nii ongi läinud ja see dihhotoomia on juurdumas. Näiteks ei takista eraettevõtteid vaktsiinipassi nõudmast Iisrael, Austria ja Leedu, selle on aga välistanud mitmed USA osariigid ja hetkel näib, et võib-olla on ka Eesti sellel rajal. Enamik riike mõtleb veel.

3 MÕTET

• Alternatiivsed lahendused on olulised suurele grupile inimestele, kes kas ei taha või ei saa lasta ennast vaktsineerida.
• Eraettevõtted diskrimineerivad siis, kui nõuavad vaktsiinipassi teenuste osutamise eeldusena.
• Igasuguse diskrimineerimise keeld on üks rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid, mis on Eestile siduv Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kaudu.

Diskrimineerimist vaktsiinipassi esitamise nõude kehtestamisel on võimalik vältida, luues alternatiive samadele teenustele ja üritustele juurdepääsuks ka nendele, kel vaktsiinipassi ei ole või kes ei soovi seda esitada. Alternatiivsete lahenduste doktriin on üks Euroopa inimõiguste arhitektuuri alustalasid, mida kohaldatakse väga paljude põhiõiguste tagamisel, näiteks puudutab see haridust ja isikuvabadust. Seda olulist põhimõtet ei saa vahetada peenrahaks, sest seeläbi pääseks maksvusele iroonia: inimõigused on meile olulised niikaua, kuni kõik on hästi, kuid keerulises majanduslikus või poliitilised situatsioonis lükkame inimõigused tagaplaanile. Alternatiivsed lahendused on tähtsad suurele grupile inimestele, kes kas ei taha või ei saa lasta ennast vaktsineerida. Need põhjused on ennekõike ideoloogilised, usulised, meditsiinilised, perekondlikud, aga teatud juhtudel ka intellektuaalsed. Selliste inimeste väljalülitamine sotsiaalsest ja kultuurielust ei ole nüüdisaegses demokraatlikus ühiskonnas mõeldav.

Riikideüleselt puudutab vaktsiinipass esmajärjekorras riikidevahelist reisimist. Praegu tegutsevad lennu- ja laevafirmad väravavahtidena, kes panevad maksma sihtriikide poliitikat. Kui näiteks Austraalia ei luba riiki siseneda ilma vaktsiinipassita, siis on lennufirmal õigus öelda, et ilma sellise passita ära lennukisse tule. Kui Soome eeldab Covid-19 testitulemuste esitamist, siis laevafirmad väravavahtidena nõuavad seda dokumenti. Niipea, kui rahvusvahelised transpordiettevõtted kehtestavad reeglid omal initsiatiivil – näiteks nõudes vaktsiinipassi lennukisse pääsemiseks –, astutakse diskrimineerimise libedale teele.

Riigi sees saab diskrimineerimine esineda nii juurdepääsul riigi rahastatud üritustele (näiteks kultuuriüritustele) kui ka eraõiguslikes suhetes (näiteks kaubanduses). Siinkohal väärib esiletõstmist kultuurisektori väljapakutud kava pöörata vaktsiinipass nii-öelda positiivseks diskrimineerimiseks. Kui kultuuriüritustele kehtestatakse 50 protsendi täitumuse piir, mis kehtib igaühele vaktsineerimisest sõltumata, siis vaktsiinipassi esitajate arvu võrra suureneb lubatud külastajate arv. Selline lahendus on lihtne ja selge ega aseta kedagi halvemasse olukorda. Suurenevad inimeste võimalused kultuurile juurdepääsuks. Eelnevalt viidatud rahvusvahelises uuringus rõhutati vajadust anda eri majandussektoritele võimalus eneseregulatsiooniks ning uute lahenduste väljapakkumiseks. Eesti kultuurisektori ettepanek vaktsineerimispassi kaudu kultuurile juurdepääsu suurendamiseks on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste ja Eesti põhiseadusega.

Eesti kultuurisektori ettepanek vaktsineerimispassi kaudu kultuurile juurdepääsu suurendamiseks on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste ja Eesti põhiseadusega.

Kuigi sunniviisilise vaktsineerimise teema on viimasel ajal avalikust diskussioonist kadumas, tähendaks vaktsiinipassi esitamise absoluutne nõue vaktsineerimise faktilist sundi, sest vastasel juhul oleks inimene tavaelust eemaldatud. Vahemärkusena: vastupidi aeg-ajalt viidatule ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus kunagi pidanud sundvaktsineerimist õiguspäraseks. 2021. a 8. aprilli lahendis Vavŕićka jt vs Tšehhi Vabariik (nr 47621/13) ei pidanud kohtu suurkoda eraelu rikkumiseks seda, kui vaktsineerimata lapsi (ei puudutanud Covid-19 vastu vaktsineerimist) ei võetud lasteaeda. Küll oli hiljem tagatud nende laste juurdepääs kooliharidusele. Vaktsineerimise kohustuslikkus ei ole demokraatlikes riikides võimalik.

Eraettevõtted diskrimineerivad siis, kui nõuavad teenuste osutamise eeldusena vaktsiinipassi esitamist. Oleme kuulnud seisukohti, ja kindlasti võivad tulevikus ettevõtted esitada mõne tubli juristi arvamuse, et eraettevõte võib ise otsustada, keda teenindada ja keda mitte. Kuid keeldumine teenindada vaktsiinipasse mitte esitavaid inimesi ei ole põhimõtteliselt erinev keeldumisest teenindada inimesi näiteks nahavärvi või usutunnistuse alusel. Igasuguse diskrimineerimise keeld on üks rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtteid, mis on Eestile siduv Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 kaudu. Juhul kui Eesti ettevõtluses hakatakse lähitulevikus ulatuslikult nõudma vaktsiinipasside esitamist, tuleb paralleelselt tagada selliseid alternatiivseid lahendusi, mis ei ole liiga koormavad ja keerulised. Ühiskonna taasavamisel tuleb hoida inimõiguste lippu kõrgel.