Ene Kallas: uus normaalsus on tulnud, et jääda?

Ene Kallas Foto: Konstantin Sednev

Sõitsin taas kord üle mere. Üle paari kuu. Viimati, kui suurele maale sain – mandrimaa on saarlasele suur maa – oli seal külm ja talv ja koroona vaatas vastu iga nurga peal.

Praegu oli palav ja varasuvi, ja teate mis? Koroonat polnudki iga nurga peal. Kuigi jah, ühistransport oli varustatud sõbralike maskikandmise siltidega ja praami sööklast tuli osta süüa kaasa ja seda vaikselt omaette kuskil nurgas või õues nosida.

Koroona on haigus. Päris ja tõeline. Meie aja katk. Korrates iseennast: ta on tulnud, et meiega koos elada. Vähemalt mõnda aega. Aga teate, mis koroona veel on? Ta on meeleseisund. Õigemini, see, mis mõjutab meie mõtlemist ja meie käitumist.

Kas on tark leevendada piiranguid, just nüüd, kui tundub, et haigus on saadud mõningase kontrolli alla? Õiget vastust sellele pole. Iseenesest võiks ju avalike kohtade, kasvõi välikohvikute avamisega oodata senikaua, kuni vähemalt kolmveerand riigi elanikest on vaktsineeritud ja/või nakatumine on viidud nullilähedasse seisu.