Juhtkiri ⟩ Venemaad saab ka mõista

Vladimir Žirinovski peab kõnet Venemaa Riigiduuma istungil 12.05.2021. Taga istuvad: Venemaa peaminister Mihhail Mišustin, Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja Riigiduuma aseesimehed Ivan Melnikov ja Pjotr Tolstoi Foto: DMITRY ASTAKHOV/AP/Scanpix

• Läänes on probleeme Venemaa tundmisega, mida ei saa öelda Eesti kohta
• Dialoogi pidamine Venemaaga on vajalik, kuid põhiväärtustest ei saa taganeda
• Lääs ei ole sama halb kui Venemaa, nagu püütakse väita Moskvas

Täna avaldatav mõttekoja Chatham House’i raport Venemaast lükkab ümber palju idanaabriga seotud müüte ja pakub läänele välja realistliku Venemaale lähenemise. Iseasi, kui palju lääne poliitilised otsustajad seda raportit kuulata ja lugeda tahavad.

1866. aastal kirjutas Vene poeet ja diplomaat Fjodor Tjutšev, et mõistusega ei saa Venemaad võtta ja et seda saab vaid uskuda. Paljudele lääne poliitikutele ongi see jäänud dogmaks.

Chatham House’i raport näitab selgelt, et Venemaad saab mõistusega võtta küll. Vastasel korral levivad Venemaast igasugused müüdid, millel pole lähemal vaatlusel mingisugust tõepõhja all. Raport loetleb 16 müüti Venemaa kohta, nentides samas, et loetelu pole täielik.

Eestile on oluline, et mitmed raportisse panustanud inimesed on Eestiga seotud. Näiteks on esimese peatüki kirjutanud James Sherr, kes on Eesti Välispoliitika Instituudi vanemteadur. Veel ühe peatüki autor Keir Giles on Eestis korduvalt käinud ja raport viitab ka Kadri Liigile, kes on olnud Postimehe korrespondent Moskvas. Seega ei saaks kuidagi väita – nagu aeg-ajalt kuuleb –, et Eestis napib Venemaa tundmist.

Raport nendib küll kuivalt, et lääs on suhteline mõiste ja nii on arusaadavalt näiteks Eestil ja Jaapanil erinevad huvid, kuid on oluline, et strateegilistes küsimustes formuleeritaks selgepiiriline poliitika Venemaa suunal.

1866. aastal kirjutas Vene poeet ja diplomaat Fjodor Tjutšev, et mõistusega ei saa Venemaad võtta ja et seda saab vaid uskuda. Paljudele lääne poliitikutele ongi see jäänud dogmaks.

Paraku näeme igapäevaselt, et isegi pärast Krimmi annekteerimist ja okupeerimist ning mitmete Vene teisitimõtlejate tapmist või tapmiskatset räägib lääs vajadusest Venemaaga dialoogi pidada, nagu poleks midagi juhtunud. Iseäranis murettekitav fakt oli see, et paljud lääneriigid keeldusid solidaarsusest Tšehhiga, kes oli avastanud Venemaa osaluse 2014. aasta laskemoonalao õhkulaskmisel.

Raporti järgi ei tunta läänes Venemaad, mis on ka üheks põhjuseks, miks üritatakse Moskvaga ajada väärat poliitikat. Säärane nending ei tohiks samas tulla üllatusena – oleme näinud, kuidas lääs pole tundnud ei Afganistani ega Iraaki ning see mittetundmine on viinud kohati katastroofiliste tulemusteni nendes riikides.

Samas tunnistavad raporti koostajad, et dialoogi pidamine Venemaaga on vajalik, ent paigas peavad olema lääne enda põhiväärtused, millest ei tohi taganeda. Lääs peab andma Venemaale kindla vastuse, kuid selga pöörata Moskvale ei saa. Dialoog dialoogi enda pärast on mõttetu.

Raporti teine põhisõnum on, et lääs pole sama halb kui Venemaa. Moskva viimaste aastate poliitika on suunatud olnud just sellele, et näidata, nagu poleks lääs moraalselt grammi võrragi parem kui Venemaa. Muidugi võib ka läänele etteheiteid teha, sest Afganistanis ja Iraagis on tehtud vigu, samas Afganistani viidi väed ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse alusel ja need tuuakse nüüd sealt välja. Kas Moskva kavatseb lahkuda Krimmist?

Saab näha, kas Chatham House’i raportil on samasugune mõju kui USA diplomaadi George Kennani 1946. aasta Pikal Telegrammil, millest sai üks külma sõja alusdokumente. On arusaadav, et lääs ei soovi uue külma sõja puhkemist. Tasub aga aru saada, et Venemaa juba peab külma sõda.