Mari Klein: emad(us)est, teise nurga alt

Mari Klein Foto: LIIS TREIMANN /PM/SCANPIX BALTICS

Emadepäeva on ühiskondlikult kuvatud kui pidulikku ja rõõmsat aega, õitsvate metsa- ja aialillede ning ahjusoojade kookidega. Sel kevadel on meedias näidatud ka emaduse teist poolt.

Reedel kirjutas Tiiu Kuurme mõjusa loo sellest, kuidas üks päev aastas emade tunnustamiseks ei ole piisav. Laupäeval ilmus Postimehes lugu emaduse valusaimast poolest, Õhtulehes Piret Kooli siiras pihtimus emaks olemisest. Hiljuti tunnistas armastatud lauljanna Marju Länik oma elu muutnud otsust ja selle põhjust.

Sageli ei ole lastetus vanemate vabatahtlik valik. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus toit ja tarbeesemed on täis keemiat, mille mõju inimkehale ei ole selge. Tagantjärele on tuvastatud eterniidi ja mistra tervisekahjulikkus, aga kui palju oli tollases igapäevaelus sellist, mille mõju kunagi ei selgu, või praeguses sellist, mille mõju selgub aastakümnete pärast. Tegelikult ei tea keegi, kuidas võis Tšornobõli tuumaõnnetus mõjuda toonaste eesti tüdrukute viljakusele või nende tulevaste laste saatusele. Mõnikord võib naine pöörduda tagasi ka kunstliku viljastamise kabineti ukse tagant. Eriti kui viljatuse põhjus ei ole selge ja tundub, et IVFi soovitamine on meditsiinitöötajale rutiinne töö. Vahel ei anna seegi protseduur lihtsalt tulemust. Või kui annab, ei garanteeri, et edaspidi kõik sujub. Miski ei garanteeri.