Andres Kraas: sovettide desovetiseerimine

Andres Kraas. Foto: Erakogu.

30 aastat pärast iseseisvuse taastamist tundub, nagu toimuks Eestis desovetiseerimise asemel hoopis sovetiseerimine, kirjutab ajaloolane Andres Kraas (Isamaa).

Pärast esimesi taasiseseisvumisjärgseid riigikogu valimisi istusime ERSP kontoris ja arutlesime, kui kaua võiks kommunismitondist vabanemine aega võtta. Kohal olid Lagle Parek, Hain Rebas, Aleksander Einseln, Jüri Adams jmt suurkujud. Keegi neist pakkus välja, et punase udu hajutamiseks kulub vähemalt 25+5 aastat, sest peale peab kasvama uus, vabade inimeste põlvkond. Tänavu saabki Eesti taasiseseisvumisest 30 aastat ning üks generatsioon on juba üleskasvanud ja teine järele sirgumas. Aeg on analüüsida, kuidas toonased ennustused täide on läinud.

Üldjoontes on Eesti nõukogudeaegsest pärandist vabanenud paremini ja puhtamalt kui ükski teine endine liiduvabariik. Tänu Eesti Kongressile ja Eesti Komiteele viidi meil läbi Eesti Vabariigi kodanikkonna registreerimise, mis käivitas jõuliselt desovetiseerimisprotsessi. Teistes Balti riikides jäi õigusjärgne kodanikkond määratlemata ja ühiskonna iseeneslik puhastumine nõrgaks, mis tipnes esikommunisti valimisega Leedu esimeseks taasiseseisvumisejärgseks presidendiks. Nõukogude mentaliteet ja dekoor on mõlema lõunanaabri juures siiani palju selgemalt ära tuntavad kui Eestis.

Kuigi majanduslikult on Eesti suutnud ennast kommunismivedurist edukalt lehti haakida ning korruptsioonikolli ja kuritegevuse enam-vähem seljatada, pole mentaalset ümbersündi paljudes peades siiski toimunud. Seda annab tunda nii rohujuure- kui ka riigitasandil, ja mitte ainult vanema ja keskmise põlve hulgas, vaid ka noorte seas, eriti nende puhul, kes riigikeelt kõnelda ei mõista. Ebaõnnestunult reformeeritud okupatsiooniaegne haldusjaotus ja kakskeelne koolisüsteem tuletavad igal sammul meelde, mis meiega 1940. aastatel juhtus. Nõukogude rudimendid on muutunud efektiivseks poliitilisteks tööriistaks neile, kes lubavad oma valijaile vene koolide igavest kestmist, vene keelt teiseks riigikeeleks, nullkodakondsusust jms.

Nagu näha, toimib see edukalt kohalikes venekeelsetes «vürstiriikides» nii Ida-Virus kui ka Tallinnas ja selle lähiümbruse umbkeelsetes asundustes. Kohati jääb mulje, nagu polekski Eesti taasiseseisvumine neisse paigusse päriselt pärale jõudnud ning Eesti Vabariiki peetakse seal endiselt vaid ajutiseks ebamugavuseks.

Kremli kummardajad on enamalt jaolt venekeelsed «seltsimehed», kuid neid ei tohiks mitte mingil juhul venelastega ühte patta panna. Ühed on umbkeelsed sovetid, teised aga Eesti arengusse panustavad vene inimesed, kes löövad ühiskonnaelus aktiivselt kaasa.