Kaimar Karu: mootor tuleb käima tõmmata

Kaimar Karu. Foto: Mihkel Maripuu

Peame riigina oma lähenemise ümber mõtestama, muidu jääme pandeemiajärgses maailmas teistest lihtsalt maha, kirjutab kolumnist Kaimar Karu.

Oleme pandeemiaga nüüdseks maadelnud peaaegu poolteist aastat. On popp öelda, et kriisist saab väljuda tugevamana, kuid praegu näib, et meil jääb see pelgalt sõnakõlksuks. Eesti pole väljumas ei võitja ega tugevamana ning võib juhtuda, et ka väljumine jääb päris pikalt poliitiliseks miraažiks kolmede järjestikuste valimiste teenistuses.

Kõik pole veel kadunud, kuid mulle tundub, et kui me riigina oma lähenemist ümber ei mõtesta, siis jäämegi hoolimata suurejoonelistest rohe- ja digipöörde eelarveridadest selles uues pandeemiajärgses maailmas lihtsalt ulgumerele triivima ja suuremate laevade järellainetuses hulpima. Tuleb käised üles käärida ja mootor käima tõmmata.

Eesti mootoriks on olnud ja on endiselt innovatsioon, mis leiab arengukavadest, strateegiadokumentidest ning esitlustest tee pärismaailma. Käegakatsutav, koostööl ja lahenduste otsimise soovil põhinev innovatsioon, mis konkurentsieelisena kasutab meie suurust, mitte ei häbene seda. Samas on näpuga näitav riigiaparaat, mis lähtub teadus- ja arendustegevuste tarbeks mõeldud investeeringute rahvusvahelistest võrdlustest, kogu innovatsioonikoormuse eraettevõtjate kaela visanud.

Innovatsiooni mahu kasvatamiseks on ettevõtjate jaoks tarvis luua seda soodustav keskkond. Selleks tuleb nüüd aga korraks siiski peeglisse vaadata. Millal me viimati avalikus sektoris mõtestatud reforme läbi viisime ning kuivõrd toetatud on reformide vajaduse märkamine, märku andmine ning lahenduste väljapakkumine ja katsetamine? Meie lähiajaloos on näited riigihalduse mugavuse ning efektiivsuse parandamisest, kuid seda eelkõige keskvõimu, mitte kohaliku elu või valdkonna tulemuslikkuse vaatest. Poliitiku süllogismi järgimine pole strateegia.

Ma näen keskvõimu kaugenemist kohalike omavalitsuste mõistmis- ja kuuldeulatusest. Hiljutine kärperetoorika tõi selgelt välja riigiaparaadis tekkinud «meie ja nemad»-suhtumise, mis inimestes hämmingut tekitab. Ei ettevõtja ega palgatöötaja aja näpuga järge, kui mitu eurot tema makstavatest maksudest jõuab tagasi tema elukohta tema pere ja elutöö hüvanguks ning kui palju kulub keskvõimu ülalpidamisele.