/nginx/o/2020/07/29/13240296t1he89b.png)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/10/13773612t1h8903.jpg)
- Tühistamiskultuur on poliitkorrektsuse laiendus ja võimendus
- Ajaloo uurimise asemel vääname seda mujalt etteantud raamidesse
- Kunstiteoste ümbernimetamine on tegelikult kultuuritus
Tühistamiskultuur astub sammu edasi vasakliberaalsest poliitkorrektsuse kontseptsioonist, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge (EKRE).
Tühistamiskultuur ehk viis väljendada oma taunivat suhtumist ja/või avaldada sotsiaalset survet jõudis laiema avalikkuseni 2017. aasta paiku seoses #MeToo liikumise tõusuga. Tühistamiskultuuri muudab võimsaks ilmavõrk, mistõttu on võimalik ruttu tekitada kriitiline mass inimesi, kes paljundavad teavet ja otsustavad kiiresti, aga seejuures pahatihti vajaliku pädevuse või süvenemiseta.
Tühistamiskultuur astub sammu edasi vasakliberaalsest poliitkorrektsuse kontseptsioonist, mis ei luba teatud sõnapruuki, misjuures taunitav kõne ei ole seadustega keelatud. Tegemist on poliitkorrektsuse võimendusega, mis on suuremale isikute ringile kohaldatav, kaugemale minevikku ulatuv ning mille tagajärjed on karmimad.
Mööngem, et #MeToo liikumine ja tühistamiskultuur tervikuna on toonud päevakorrale olulisi teemasid. Ent on kahel põhjusel vastuvõtmatu.
Tühistamiskultuuri lõpptulemus on teadmata. Julgen arvata, et viie aasta pärast on tänastel aktivistidel seda häbi meenutada.
Esiteks ei ole tühistamiskultuur demokraatlik. Objektiks saanud isiku saatuse üle otsustab agressiivne häälekas vähemus, enamuse suhtumist me aga üldreeglina ei tea. 2020. aasta suvel, ajalooliste isikute monumentide «tühistamise» haripunktis ei toetanud 74 protsenti USA kodanikest kujude eemaldamist. Demokraatlikus riigis on hukkamõistmiseks seadused, ning kui kehtivad seadused on ajast maha jäänud, tuleb neid muuta, aga demokraatlikule riigile kohases korras.
Teiseks on tühistamiskultuuris pahatihti patustatud printsiibi vastu, mille kohaselt ei saa karistada süütegude eest, mis teo toimepanemise hetkel seda ei olnud. Nii võiksime hukka mõista terveid põlvkondi.
Tühistamiskultuuri esimesed vesivõsud on Eestiski kohal. Nimelt on Kumu näituse «Erinevuste esteetika» kuraatorid asunud tühistama sajanditaguste Eesti kunstnike teoste pealkirju. Linda Kaljundi, üks näituse kuraatoritest, rõhutab, et me kujundame pidevalt ümber pilti minevikust. Kaljundi ütleb, et ka nimetatud näituse eesmärk on senise narratiivi, «et me peame Eesti ajaloo võtma tagasi eestlastele» asendama muuga, «sest me elame ju tänapäeval ka sellises mitmekultuurilises globaliseerunud maailmas».
Minevikupildi ümberkujundamine nii, nagu konkreetne tõlgendaja just vajalikuks peab, on ebateaduslik. Minevikupilt peab kujunema korrektsele metoodikale tuginevate ajaloouurimuste põhjal. Ajaloo disainimine tänapäeva vajadustest lähtudes tähendab ajaloo taandamist ideoloogiaks. Lisaks on see konkreetsel juhul kultuurikolonialistlik. Selle asemel, et Eesti ajalugu uurida, püüame seda väänata mujalt etteantud raamidesse.
Teine näituse kuraator, USAs Marylandi ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Bart Pushaw leiab aga seevastu, et kunstiteoste ümbernimetamise näol on tegemist võrreldes muu Euroopaga väga progressiivse sammuga ning Eesti kuulub teerajajate hulka, «sest paljudes maades ei ole selline protsess veel alanudki».
:format(webp)/nginx/o/2021/05/10/13773613t1hb765.jpg)
On kaheldav, kas «paljudes maades» selline protsess üldse algab, ning kui algab, kas käima läheb. Olgu siinkohal näiteks toodud rohelise liikumise algusajad, mil osa rohelisi radikaale püüdis avalikult liberaliseerida ja dekriminaliseerida seksi lastega. Vabaduse ja võrdsuse nimel muidugi. Algatusega seostatakse ka roheliste käilakuju, europarlamendi liiget Daniel Cohn-Benditit. Muidugi püütakse seda toona progressiivseks, aga praegu piinlikuks liigitatud algatust igati unustada. Ka tühistamiskultuuri lõpptulemus on teadmata. Julgen arvata, et viie aasta pärast on tänastel aktivistidel seda häbi meenutada.
Ent igal juhul puudub Eestis selline sisekonflikt nagu USAs, tühistamiskultuuri sünnimaal. Bart Pushaw’ väitel on Eesti kunstnike teoste ümbernimetamise peapõhjus austuse näitamine mustanahaliste inimeste vastu. New Yorgi ülikoolist doktorikraadi saanud Aro Velmet leiab, et väide, et me ei kanna vastutust kolonialismi eest, on müüt, ning toob tõestuseks, et näitusel eksponeeritud Aafrikast pärit kujud annetasid Eesti Rahva Muuseumile arstid, kes osalesid Prantsuse koloniaalmisjonil ja olid selle vahendusel ka Belgia teenistuses.
Arstina aafriklaste aitamine – kui seda isegi koloniaalvõimudega koostöös tehakse –, peaks olema väga positiivne, mis meile kolonialismi eest küll mingit vastutust ei pane. Tegemist on veelgi karikatuursema argumendiga kui Soome vasakradikaalide kasutatud «orjalaevatõrv», millega soomlastele pannakse kolonialismi eest vastutus seetõttu, et mõned alused, millega orje Aafrikast Ameerikasse transporditi, võisid olla tõrvatud Soomes valmistatud tootega.
Austust mustanahaliste vastu võib näidata mitmel moel. Küllap on austuse näitamine ka demonstreerimine, et Eestil kolonialismiga pistmist polnud, või see, et sõna «neeger» ei oma siin negatiivset tähendust. Küll aga näitab teoste ümbernimetamine täielikku austuse puudust Eesti kunstnike, Eesti ajaloo ja kultuuri ning eesti identiteedi vastu.
Austust mustanahaliste vastu võib näidata mitmel moel. Küllap on austuse näitamine ka demonstreerimine, et Eestil kolonialismiga pistmist polnud, või see, et sõna «neeger» ei oma siin negatiivset tähendust.
Veel üks argument on, et tühistamine ehk kujude mahavõtmine on Eestis olnud üldlevinud. Kaljundi väidab, et sõda monumentide, tänavanimede, linnaruumi ja kohanimede nimetamise ümber on käinud pidevalt.
Kaljundil on õigus ainult selles mõttes, et ümbernimetamisi on Eestis olnud palju. 20. sajandil saavutas Eesti iseseisvuse, koges kahte erinevat totalitaarset okupatsioonirežiimi kolmel eri perioodil ning taastas uuesti iseseisvuse. Monumente on eemaldanud ning tänava- ja kohanimesid ümber nimetanud okupatsioonivõimud, et midagi ei meenutaks iseseisvat ja vaba Eestit. Iseseisvas Eestis on tulnud aga mõnede ebademokraatlike riikide kultusobjektid eemaldada lihtsalt seetõttu, et neil puudub kunstiväärtus või on nad olnud meile alandavad. Küsimus ei ole kunagi olnud meie enda, vaba Eesti kultuuripärandi ja ajaloo ümberhindamises. Selles mõttes puudub meil igasugune sarnasus USA tühistamiskultuuri põhjustega.
See aga, mille esimesi võrseid näeme nüüd, on meie kultuuripärandi tühistamine. Kultuuriline okupatsioon, seesama kolonialism, mille vastu näituse kuraatorid väidavad end võitlevat. Ehk kultuuritus.