Jaak Valge. FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Tühistamiskultuur astub sammu edasi vasakliberaalsest poliitkorrektsuse kontseptsioonist, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge (EKRE). 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Tühistamiskultuur ehk viis väljendada oma taunivat suhtumist ja/või avaldada sotsiaalset survet jõudis laiema avalikkuseni 2017. aasta paiku seoses #MeToo liikumise tõusuga. Tühistamiskultuuri muudab võimsaks ilmavõrk, mistõttu on võimalik ruttu tekitada kriitiline mass inimesi, kes paljundavad teavet ja otsustavad kiiresti, aga seejuures pahatihti vajaliku pädevuse või süvenemiseta.

Tühistamiskultuur astub sammu edasi vasakliberaalsest poliitkorrektsuse kontseptsioonist, mis ei luba teatud sõnapruuki, misjuures taunitav kõne ei ole seadustega keelatud. Tegemist on poliitkorrektsuse võimendusega, mis on suuremale isikute ringile kohaldatav, kaugemale minevikku ulatuv ning mille tagajärjed on karmimad.

Mööngem, et #MeToo liikumine ja tühistamiskultuur tervikuna on toonud päevakorrale olulisi teemasid. Ent on kahel põhjusel vastuvõtmatu.

Esiteks ei ole tühistamiskultuur demokraatlik. Objektiks saanud isiku saatuse üle otsustab agressiivne häälekas vähemus, enamuse suhtumist me aga üldreeglina ei tea. 2020. aasta suvel, ajalooliste isikute monumentide «tühistamise» haripunktis ei toetanud 74 protsenti USA kodanikest kujude eemaldamist. Demokraatlikus riigis on hukkamõistmiseks seadused, ning kui kehtivad seadused on ajast maha jäänud, tuleb neid muuta, aga demokraatlikule riigile kohases korras.