Juhtkiri ⟩ Taasterahastu vaidlus

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Eile toimus Euroopa Liidu taasterahastu eelnõu arutelu
• Vastasseis oli põhimõtteline
• Taasterahastu puhul on tegemist ajaloolise programmiga Euroopa jaoks

Eile toimus Euroopa Liidu taasterahastu eelnõu arutelu, millele EKRE oli protsessi venitamiseks esitanud 700 parandusettepanekut. Valitsus sidus eelnõu vastuvõtmise usaldushääletusega, et venitamistaktikat murda, ja see toimis.

Vastasseis oli põhimõtteline. Et taasterahastu käivitub vaid siis, kui kõik ELi liikmesriigid selle heaks kiidavad, süüdistas rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus EKREt Euroopa lõhestamises, samas kui taasterahastu vastuvõtmine võimaldaks suurendada liidu ühtsust.

EKRE väitel on taasterahastu vastuolus Euroopa Liidu alusdokumentidega, mille järgi on rahandusküsimused, nagu laenamine ja maksud, liikmesriikide pädevuses. See kriitika oli päevakorral ka eelmisel suvel, kui taasterahastu Euroopa Liidu Nõukogus vastu võeti. Toona tellis valitsus Tartu Ülikooli Euroopa õiguse eksperdilt Carri Ginterilt analüüsi, mille tulemusel selgus, et suure tõenäosusega on otsus aluslepingutega kooskõlas, aga «õiguslike vaidluste järgnemine kehtestamisele on peaaegu et vältimatu».

Aluslepingute üldsõnalisus on ka põhjus, miks otsus võidakse edasi kaevata, et saada Euroopa Kohtult täpsustusi, kuidas aluslepinguid tõlgendada. Kindlasti on liikmesriikide huvides jälgida, et kriisiolukorras ei läheks liiga palju võimu nõukogule – hiljem on seda raske tagasi võita, iseäranis kui sellega on seotud rahalised kokkulepped ja kohustused.

​

Taasterahastuga kaasneb võimalusi, aga ka ohte. 

Kuigi EKRE oli eelmise valitsuse osalisena põhimõtteliselt taasterahastu suhtes optimistlikult meelestatud, on nende praeguses vastuseisus näha selget soovi võita populaarsust, iseäranis Ida-Virumaal, mida rohepöördega seoses ootavad kõige suuremad muutused. EKRE retoorika järgi pole taasterahastust Ida-Virumaale eraldatavad 350 miljonit eurot mitte mingi leevendus, arvestades, et põlevkivimajanduse aastane kasum üksi on umbes 400 miljonit.

Muidugi ei teeks taasterahastu tagasilükkamine olukorda sugugi paremaks, kuid ometi võimaldab tähelepanu juhtimine plaanitavate meetmete ebapiisavusele rohepöörde ulatuslikkust arvestades tekitada piirkonna inimestes ebakindlust, millest seejärel ise kasu lõigata. Samas ei ole kriitika täiesti alusetu – ülemäärane hurraaoptimism rohepöörde teostamisel ja arvamus, et mõnesajamiljoniline rahasüst aitab selle imetabaselt ellu viia, võib olla sinisilmne.

Nii või teisiti on taasterahastu puhul tegemist ajaloolise programmiga Euroopa jaoks, mille edust võib sõltuda liidu taastumine kriisist ja üleminek rohemajandusele. Sellega võib kaasneda keskvõimu põhjendamatu tugevnemise oht, mistõttu kriitika ja võimupiiride täpsem määratlemine on igati õigustatud. Teisest küljest võib sellega kaasneda Euroopa edasise killustamise oht, kui taasterahastu vastuvõtmine saab olulisi tagasilööke liikmesriikidest.

Kindlasti on tegemist ajaloolise protsessiga ka Eesti jaoks, mis loob võimalusi innovatsiooniks ja rohemajanduse arendamiseks, aga samas toob kaasa ka reaalsed ohud seoses majanduse suurejoonelise ümberkorraldamisega Ida-Virumaal. Sellisel ajaloolisel hetkel on vaja niihästi kriitilist meelt kui ka julgust kasutada võimalust ja astuda otsustavaid samme.