Ilona-Evelyn Rannala: haridus- ja noortepoliitika on ilus vaid paberil

Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi noorsootöö korralduse lektor ja magistriõppekava kuraator Foto: Erakogu

Noori puudutavad otsused kõige kõrgemal tasandil on hakanud vähikäiku tegema, kirjutab Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige Ilona-Evelyn Rannala.

Pärast kiiret tangot riigi eelarvestrateegia heakskiitmise ümber, millega kaasnes laste ja noorte huvitegevuse ressursside vähendamine poole võrra, on õigustatult kõlanud ja kõlamas pahameeleavaldusi nii lapsevanematelt, huvihariduse õpetajatelt, noorsootöötajatelt, õpetajatelt ja poliitikutelt, seekord lausa nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondadest. Pole ette näha, et pahameel seekord lihtsalt vaibuks. Vastupidi, oleme jõudnud piirini, kus on ootuspärane, et Toompeale meelt avaldama jõuavad lõpuks ka pikalt pisendamist talunud huvikoolide õpetajad, ringijuhid ja noorsootöötajad. Nende selja taga on aga noorte ja lapsevanemate toetus.

Samal ajal kui uutes (tõsi, eelmise aasta oktoobrist riigikokku seisma jäänud) hariduse ja noortevaldkonna arengukavades rõhutatakse õppimise paindlikkust, kättesaadavust ja õppimisvõimaluste mitmekesisust, aga ka formaal- ja mitteformaalõppe lõimimise olulisust ning iga noore märkamist ja tugimist, vähendatakse riigi eelarvestrateegias noorte huvitegevuse rahastust. Tekib küsimus, kuidas või millal paindlike õpiteede loomine ning erinevate õppimisviiside sidumine dokumentidest üldse tegelikkusesse peaks jõudma, kui õppimise juhendamine ja noorte arengu toetamine väljaspool tasemeharidust otsustajate meelest justkui midagi väärt ei olegi.