N, 2.02.2023

Ilona-Evelyn Rannala: haridus- ja noortepoliitika on ilus vaid paberil

Ilona-Evelyn Rannala
, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige
Ilona-Evelyn Rannala: haridus- ja noortepoliitika on ilus vaid paberil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi
noorsootöö korralduse lektor  ja magistriõppekava kuraator
Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi noorsootöö korralduse lektor ja magistriõppekava kuraator Foto: Erakogu
  • Pahameel laste ja noorte huvitegevuse ressursside vähendamine üle on suur
  • Otsused on populistlikud
  • Riik ei väärtusta tegelikult kõiki õppimise teid ja spetsialiste

Noori puudutavad otsused kõige kõrgemal tasandil on hakanud vähikäiku tegema, kirjutab Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige Ilona-Evelyn Rannala.

Pärast kiiret tangot riigi eelarvestrateegia heakskiitmise ümber, millega kaasnes laste ja noorte huvitegevuse ressursside vähendamine poole võrra, on õigustatult kõlanud ja kõlamas pahameeleavaldusi nii lapsevanematelt, huvihariduse õpetajatelt, noorsootöötajatelt, õpetajatelt ja poliitikutelt, seekord lausa nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakondadest. Pole ette näha, et pahameel seekord lihtsalt vaibuks. Vastupidi, oleme jõudnud piirini, kus on ootuspärane, et Toompeale meelt avaldama jõuavad lõpuks ka pikalt pisendamist talunud huvikoolide õpetajad, ringijuhid ja noorsootöötajad. Nende selja taga on aga noorte ja lapsevanemate toetus.

Samal ajal kui uutes (tõsi, eelmise aasta oktoobrist riigikokku seisma jäänud) hariduse ja noortevaldkonna arengukavades rõhutatakse õppimise paindlikkust, kättesaadavust ja õppimisvõimaluste mitmekesisust, aga ka formaal- ja mitteformaalõppe lõimimise olulisust ning iga noore märkamist ja tugimist, vähendatakse riigi eelarvestrateegias noorte huvitegevuse rahastust. Tekib küsimus, kuidas või millal paindlike õpiteede loomine ning erinevate õppimisviiside sidumine dokumentidest üldse tegelikkusesse peaks jõudma, kui õppimise juhendamine ja noorte arengu toetamine väljaspool tasemeharidust otsustajate meelest justkui midagi väärt ei olegi.

Kuidas on juhtunud nii, et praeguse päevakajalise dilemma esile toomist otsusest enim mõjutatud osapoolte poolt on mõni õpetaja (tõsi, valitsuserakonda kuuluv) nimetanud populismiks? Kas ei peitu populism hoopis mujal – Eesti haridus- ja noortepoliitika kujundamise ja juhtimise kõige kõrgemal tasemel?

Noorsootöö eriala esindajana on ka minu kohus noorte hääl kuuldavaks teha, mistõttu palun kõigil üle lugeda Eestimaa noorte manifest aastast 2017.

Kuidas on juhtunud nii, et pärast suuremat reformi haridusvaldkonnas (haridus- ja teadusministeeriumi hallatavate asutuste liitmine) ning haridus- ja noorteameti asutamist – protsessi, millega kõlavalt lubati valdkondade vahele luua suuremat sidusust –, oleme nüüdseks vähem kui aasta tegutsenud ametis jõudnud juba ühe noortevaldkonna teemadega tegutseva osakonna sulgemiseni, arengukavade seisma jätmiseni, ministeeriumis noortepoliitikaga tegutseva osakonna ümberstruktureerimiseni ja nüüd ka huvitegevuse rahastuse olulise kärpimiseni? Pange tähele – formaalhariduse kasuks. Kas mitte see ei ole populism?

Nii kaua, kui poliitika kujundamise ja elluviimise riiklikul tasandil tegelikult ei väärtustata kõiki õppimise paindlikke teid ja kõiki spetsialiste, kes laste ja noorte õppimist juhendavad, võime paindlikest õpiteedest ilujuttu puhuma või kirjutama jäädagi. Nii arutame siis ka uue haridusvisiooni koostamisel millalgi 2033. aastal samamoodi, nagu arutasime riigikogu seisvate arengukavade koosloome protsessis 2018. ja 2019. aastal, kuidas arvestada seda, mida laps omandab huviringis või noortekeskuse projektis tasemeõppe tulemustes ning kuidas teha rohkem koostööd või kuidas huvikoolide õpetajate ja noorsootöötajate palk võiks tõusta ja nende töö väärtustatud olla.

Liiga sageli tehakse lapsi ja noori puudutavaid otsuseid üle nende peade. Noorsootöö eriala esindajana on ka minu kohus noorte hääl kuuldavaks teha, mistõttu palun kõigil üle lugeda Eestimaa noorte manifest aastast 2017. Noored on juba ammu selgelt öelnud, mida nemad tahavad ja vajavad nii õppimise, paindlike õpiteede kui ka vaimse tervise teemadel.

Kannatajateks jäävad lapsed ja noored ning need inimesed, kes ikka veel peamiselt missioonitundest noortega neid tasemeõppest väljapoole jäävaid õpiradu koos käivad ning noori nende muredes iga päev toetavad. Head ministrid ja teised otsuste kujundajad, kuidas siis jääb?

Märksõnad
Tagasi üles