• Šveits näitab, et abielureferendum on demokraatias loomulik
  • Eestis pidasid paljud poliitikud referendumit demokraatiavastaseks
  • Demokraatiat kaitsesid meie liberaalsetest erakondadest vaid rohelised
Peeter Espak. FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kui Eestis iseloomustati abielureferendumit mõni aeg tagasi kui provokatsiooni ja katset lõhestada ühiskonda, siis Šveitsi riigikantselei teatas aprilli lõpus, et riigis viiakse läbi referendum samast soost isikute abiellumise seaduslikkuse kohta, kirjutab orientalist Peeter Espak.

Detsembris 2020 võttis Šveitsi parlament pärast tõsiseid vaidlusi vastu seaduse, mille kohaselt seadustati samasooliste abielud võrdsetel alustel erisooliste abieludega. Teadupärast kehtib Šveitsis aga seadus, mille kohaselt 100 päeva jooksul pärast vastuvõetud seaduse ilmumist võivad kodanikud kampaania korras koguda allkirju selle seaduse tühistamiseks referendumile panekuks. Vajalikuks kehtivate allkirjade hulgaks säärase referendumi toimumiseks on sätestatud 50000. Nagu Šveitsi riigikantselei ametlikult teada andis, on laekunud kehtivaid allkirju 61027 ning seega referendum seaduse üle kindlasti toimub.

Umbes samasuguse protsessi tõmbetuultes oli alles ka Eesti, kus valitsuse vahetuse tõttu küll referendum hoopis ära jäi. Kurioosseks teeb asja see, et Šveitsi võib ilma ühegi kahtluseta nimetada Euroopa demokraatia hälliks ning mitte keegi ei tuleks selle pealegi, et asuda Šveitsi riiklust või ükskõik milliseid riiklike ja poliitilisi institutsioone ründama samasuguse vaenulikkuse ja demoniseeriva retoorikaga, nagu tehti seda Eestis valitsusparteide vastu ajal, kui referendum veel päevakorral oli.

Ainsana suutsid tekkinud olukorras valitsusvälistest jõududest oma põhimõtete vastu väärikaks jääda rohelised, kes algatasid hoopiski petitsiooni abieluvõrdsuse toetuseks ja kogusid sellele ka kümneid tuhandeid allkirju.

18

Nimelt täpselt nagu ka Šveitsis hetkel toimuv, oli ka Eestis kavandatud referendum või rahvaküsitlus lihtsalt loomuliku demokraatliku protsessi osa. See võis küll mõnele meeldida või mõnele mitte meeldida – aga puudus igasugune võimalus väitmaks, et tegu on ükskõik millise nurga alt vähimalgi määral ebakohase või demokraatlikele arusaamadele ja protsessidele vastanduva poliitilise sündmusega.

Abielureferendumi eelnõu vastu esitati rekordarv parandusettepanekuid selle toimumise takistuseks. Abielureferendumi teise lugemise lõpphääletus ja uued koalitsioonipartnerid Riigikogus. Peeter Ernits ja muudatusettepanekud. FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Ometi aga seda raevukalt ja tagasi vaadates täiesti uskumatult ebademokraatlikke seisukohti levitades tehti. Oletatavasti kõige krõbedama sõnavõtuga esines 2020 novembris peale USA presidendivalimisi eurosaadik Marina Kaljurand. Ta mitte ei süüdistanud kohalikke parteisid ainult vähemuste vaenamises, vaid kutsus üles välisriigi üht poliitilist parteid suukorvistama oma enda riigi üht poliitilist parteid: «Bideni administratsioon teeb ära selle, millega Keskerakond ja Isamaa ei saa hakkama - suukorvistab EKRE. Bideni administratsioon ei lase mõnitada ja solvata naisi, mustanahalisi, LGBTI+ ja kõiki teisi vähemusi».

Nimelt täpselt nagu ka Šveitsis hetkel toimuv, oli ka Eestis kavandatud referendum või rahvaküsitlus lihtsalt loomuliku demokraatliku protsessi osa.

18

Sotside esimehe Indrek Saare kohaselt aga olla referendumi näol tegu riigi lammutamisega, kus lisaks toodi argumendiks asjaolu, et «pärast koalitsiooni enamushäältega korraldatud referendumit vähemuste õiguste piiramiseks oleme mänginud ennast ajas mitu kümnendit tagasi, lootusetult nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.» Täpselt nagu oleks demokraatlikult valitud koalitsiooni enamushäältega vastu võetud otsus – ja seega demokraatlik ja seaduslik otsustusprotsess vähemuste õiguste piiramine, mis lisaks viivat veel tagasi nõukogude aega. Ehk olukorda, kus oma rahvas kaasatakse seaduslike ja demokraatlike otsuste tegemisse, võrreldi nõukogude diktatuuriga, kus rahval polnud otsustusõigust isegi oma enda kõige lähema elukeskkonna, näiteks maja ümbruse haljastuse kujundamisel.

Olukorda, kus oma rahvas kaasatakse seaduslike ja demokraatlike otsuste tegemisse, võrreldi nõukogude diktatuuriga, kus rahval polnud otsustusõigust isegi oma enda kõige lähema elukeskkonna, näiteks maja ümbruse haljastuse kujundamisel.

18

Meie president Kaljulaid aga väitis hoopistükkis, et referendumil otsustatakse selle üle, «kas iga inimene ikka on teise inimesega samaväärne». Kuigi kõige vähimatki võimalust selliseks käsitluseks polnud olemas. Mitte keegi mitte kunagi ei ole pannud Eesti demokraatlikes otsustusprotsessides ja riigimehhanismides kahtluse alla seda, kas inimesed on samaväärsed inimestena. Kaljulaid mainib ka lisaks, et referendumi näol olla tegu meile sisse imporditud võõra küsimusega, mis mõeldud ühiskonna lõhestamiseks.

On tõesti tõsi, et demokraatia on Eestisse kui Vene impeeriumi poolautonoomsesse kunagisse provintsi läänest ja sealjuures ka Šveitsist sisse imporditud. Aga mis ajahetkest alates muutus demokraatia Eestis samaväärseks lõhestamisega on juba kainele mõistusele täiesti võimatu aru saada.

Reformierakonna esimees Kaja Kallas nimetas aga referendumit EKRE provokatsiooniks, mille eesmärk on lõhestada ühiskonda, kuid saada ka kampaaniapotentsiaali kohalikeks valimisteks. Kallas ei jätnud ka mainimata «klassikat», et demokraatlik referendum olla hoopiski seotud Putini ideoloogiaga ning Eestis soovitavat korraldada referendumit toetuseks Venemaa ideoloogiale. Samas kordagi mainimata, et Venemaal ei toimu ei valimised ega ka referendumid mitte vaba ühiskonna vaba tahte kohaselt – vaid on riiklikult orkestreeritud näitemängud – sõltumata sellest, mis on teemaks. Võrrelda meie demokraatlikke referendumeid Venemaa lavastatud juhitud demokraatiaga on absoluutselt kohatu ja ükskõik mis objektiivsete kriteeriumide kohaselt võimatu.

Mis ajahetkest alates muutus demokraatia Eestis samaväärseks lõhestamisega on juba kainele mõistusele täiesti võimatu aru saada.

18

Kunagine tulihingeline rahvuslane ja selgelt kooseluseaduse vastane Margus Tsahkna aga asus teiste Eesti 200 liidrite kombel nimetama referendumit katseks «panna isikuvabadused referendumile» – kuigi mitte mingit seost isikuvabaduste või ka ükskõik milliste inimõigustega samasooliste abieludega seonduvalt lisaõiguste ja võimaluste andmisel ühele ühiskonnagrupile ei eksisteeri.

Siin oli esitatud ainult väike valik väljaütlemisi, mille kaudu üritati rünnata või demoniseerida referendumeid ja neid toetavaid poliitilisi jõude Eestis. Sealjuures tuleb märkida, et ainsana suutsid tekkinud olukorras valitsusvälistest jõududest oma põhimõtete vastu väärikaks jääda rohelised, kes algatasid hoopiski petitsiooni abieluvõrdsuse toetuseks ja kogusid sellele ka kümneid tuhandeid allkirju.

Roheliste ideestik võib paljudele meeldida või ka mitte meeldida – aga nad ei asunud ründama demokraatiat ja demokraatlikke protsesse ning otseselt keerutama ja vassima, vaid oma enda ideestikku demokraatlike vahenditega edendama. Samal ajal kui kõik teised jõud tegelesid pigem demokraatia labastamisega, demokraatlike otsustusprotsesside seostamisega Putini Venemaaga või siis lihtsalt tõdesid, et demokraatia ongi ebademokraatlik, sest demokraatias otsustab ka mandunud ja loll rahvas.

Nüüd aga jääbki üle ainult oodata, millal kõikvõimalikke dehumaniseerivaid, Putini Venemaast lähtuvaid, ebademokraatlikke, mandunud ja üldse kogu maailma kurjust sisaldavaid tunnuseid asutakse meie poliitikute poolt omistama ka Šveitsile.