:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2021/05/07/13768031t1hd832.jpg)
- Koroonaaeg ei ole tühistanud õppusi
- Ilma pärast tõsiseid riske õppustel ei võeta
- Kindral Indrek Sirel tunneb Vene sõjamasinat hästi
Moskva sõjakoolist esimese hariduse saanud Eesti kaitseväe asejuht kindralmajor Indrek Sirel teab ilmselt suurepäraselt, mis oleks alternatiiv, kui siin piisavalt ei harjutata ega heidutata, kirjutab välistoimetuse juht Evelyn Kaldoja.
Võiks vist vaielda lõpmatuseni, kas Eesti on pigem Ida- või Põhja-Euroopa riik. Mõlemale vaatenurgale jaguks poolehoidjaid ja argumente. Aga tõenäoliselt ei leidu eriti kedagi, kes arvaks, et me oleme Kagu-Euroopa maa. Kui muidugi välja arvata nood, kes ei tee vahet Baltil ja Balkanil.
Lõppev nädal võib Balti ja Balkani osas muidugi segadust juurde külvata. Nimelt oli Eesti esiplaanil kui põhiline riik, kellest räägitakse seoses tänavu Kagu-Euroopale ja eriti Balkanile keskendunud USA suurõppusega Defender 2021.
Ühendriikide õppustest rääkimise juures ehk pisut kohatult piltlikustades võib öelda, et nagu veidi väiksem matrjoška suuremast koorus Defenderi seest välja dessantvägede kiirreageerimise õppus Swift Response ’21 ja tollest omakorda langevarjuritele tee vabastanud suurtükiharjutus Fires Shock. Kahes viimases on õppuse kõige enam tähelepanu tõmbavas osas ehk alguses fookusesse tõstetud just Eesti.
Fires Shocki ametlik avalöök anti sel nädalal Tapal ning õppust tutvustavale rahvusvahelisele telefonipressikonverentsile palusid ameeriklased oma kindrali Christopher R. Norrie ja koloneli Daniel George Milleri kõrvale ajakirjanikele vastama ka Swift Response’i Eesti osa üldjuhi kindralmajor Indrek Sireli (51).
Ka Swift Response’i pidulik avalöök anti Eestis, kus kindral Norrie – nagu ta ise selle sõnastas – sel nädalal kolonel Milleri sõdureid ja kindralmajor Sireli vägesid üle vaatamas käis.
Swift Response on selge tunnistus, et liitlassuhted elavad üle ka selle, kui neid hoitakse Zoomi ja kaugplaneerimise abil.
Tõsi, pressikonverentsi toimumisajaks kesknädalal olid kerkinud tõsised kahtlused selle kohale, kas Swift Response’i üks tipphetki, USA dessantväelaste, nende seas veel kahe ameerika kindrali langevarjuhüpped Nurmsile ikka toimuvad. Ilm oli kiskunud nii tuuliseks, et kuigi otse USA idarannikult Fort Braggi baasist läkitatud ameeriklased hüpanuks siis, kui Eesti vajanuks reaalselt vaenujõudude käest väljavõitlemist, polnud see risk, mille nad võtnuks pelgalt harjutuse tarbeks.
Õnneks ilm siiski klaarus ja vähemalt eileõhtuse info järgi paistis üsna kindel, et hetkeks, kui Postimehe lugeja täna selle teksti kallale jõuab, on ameeriklased hüpanud ja astunud lahingusse Eesti elutähtsaid objekte enda kätte hõivanud vaenulike erasõjafirmade ehk, kui kasutada mõne aasta tagust sõnavara, roheliste mehikestega.
«Eesti jaoks on osalus Defender Euroopas ja selle osades koos Swift Response’iga üks paljudest õppustest, kus meie, Eesti kaitsejõud, harjutame oma riigi kaitsmist, tehes seda õlg õla kõrval meie liitlastega, meenutades, et need ei ole ainult USA väed, kes sel õppusel osalevad,» märkis Sirel rahvusvahelisel pressikonverentsil. Ta meenutas, et ka Eestisse NATO eelpaigutatud pataljoni läkitatud britid ja prantslased osalevad.
Sireli sõnade kohaselt on Swift Response selge tunnistus, et liitlassuhted elavad üle ka selle, kui neid hoitakse Zoomi ja kaugplaneerimise abil.
Samas paistis Eesti kindralmajor väga uhke, et liitlaste tipptasemel õhutõrjesüsteemid, millest laskmist lõppeval nädalal sisuliselt esimest korda Euroopas ajakirjandusele näidati, polnud meie riigis esimest korda – samad võimalused, mis peaksid aitama meie riigil vaenuliku idanaabri ligipääsumulli vajadusel purustada, olid siin ka mullu augustis.
Vastustes küsimustele Venemaa kohta ei teinud Sirel saladust, et Eestile on see õppus osa heidutusest. «Ehk see on meie demonstratsioon – liitlaste koosmeele, meie tahte näitamine, nagu ka meie oskuste parandamine kõigil tasemetel,» lisas ta.
Eesti kaitseväe asejuht teab otsesemalt ja paljudest uuematest põlvkondadest paremini, mis olnuks alternatiiv. Ta on eestlasest sõjaväelase pojana sündinud sõjaväelane, kes ületanud ida ja lääne piiri koos meie taasiseseisvunud riigiga.
/nginx/o/2021/05/07/13768038t1h5285.jpg)
Indrek Sireli isal Arvo Sirelil polnud oma karjääri alguses valikut, millist riiki teenida. Ka Indrek Sirel ise on oma esimese sõjalise hariduse saanud nn Kremli jalaväekoolist – ametliku nimega Moskva sõjaväeakadeemiast – ja karjääri alustanud noore ohvitserina Nõukogude armees tolle lõpupäevil. Perekond, kust nüüd sirgunud rohkemgi kaitseväelasi, tuli koju siis, kui oli taas tekkinud Eesti Vabariik, keda teenida.
Kui isa Arvo aitas siinsel kaitseväel jalgu alla saada selle esimesel kümnendil, siis poeg Indreku käekirja on jäänud järgmisse kahte kümnendisse. Maaväe ülemana ajateenijate põhilise proovikivi Kevadtormi õppuste kujundamisel ja ka Afganistani missiooni aegadel, kui see mõjutas tugevalt siinsete kaitsejõudude professionaalse osa palet.
See, et Kagu-Euroopale pühendatud õppuse hakatuseks tõsteti fassaadile Eesti, ei juhtunud ainult ameeriklaste armust, veel vähem puhtast juhusest. Selle taga seisab ka Eesti kaitseväelaste ja kaitseametnike töö. Samuti tõsiasi, et siinses julgeolekukeskkonnas ei ole heidutust ühelgi hetkel liiga palju.
/nginx/o/2021/05/07/13768032t1h8727.png)