Juhtkiri ⟩ Emad vajavad meie hoolimist

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Koroonaaeg on suurendanud emade koormust
• Vanaemad on jäänud hirmust üksindusse
• Emadus vajab väärtustamist

Homse emadepäeva eel peaksime mõtlema aja jooksul muutunud ema rollist ja sellest, kuidas emade tähtsust veel rohkem ühiskonnas esile tuua.

Homne emadepäev leiab juba teist korda aset muutunud olukorras, kus koroonapandeemia on jätnud pere ja suguvõsa suhtlusse oma pitseri. Ent kui aasta tagasi olime emadepäevaks elanud piirangutega umbes kaks kuud, siis praeguseks emadepäevaks juba aasta. See kõik on jätnud oma jälje.

Piirangud on ka vähendanud suhtlemist pereliikmetega. Paljude emad on hooldekodus, kuhu pääseda on olnud raske. Pandeemia harjal ei julgenud inimesed teha ka tavalisi perekondlikke üritusi, mis vähendas veel kontakte (vana)emade ja (laste)laste vahel.

Kaugõpe koolides on suurendanud enamasti emade koormat, kes on pidanud koos lastega õppima ja neid juhendama. Emaks olemine on osutunud ühtäkki väga keeruliseks ning ema on endiselt pere keskpunkt.

Nagu kirjutas eilses Postimehes kasvatusteadlane Tiiu Kuurme: «Ema on pingete piksevarras, lahustab laenguid või on ise tabamuste märklaud, ema peab teadma kodu ja asjade kohta kõike, ja kui mitte, siis on süüdi.»

Aga ema ei saa olla kõiges süüdi. On samas selge, et 21. sajandi algkümnendeiks on ema roll muutunud. Sellega on muutunud ka ema rolli ümbritsevad stereotüübid.

Vaatamata ühiskonnas toimuvatele muutustele, sünnitavad lapsi endiselt emad. Emadus ei tohi tähendada üksnes koormat, vaid vajab ka ühiskonna tähelepanu ja hoolitsust.

Üks neist muutustest on, et järjest enam sünnitavad emad vanemas eas. Nii näiteks sündis tuhande kuni 26-aastase naise kohta 2015. aastal 42 last, kuid 25 aastat varem oli samas vanuserühmas sündinud 95 last ehk enam kui kaks korda rohkem. Sünnitust lükatakse teadlikult edasi – kes tahab reisida, kes ülikoolis õppida ja kes karjääri teha.

Kõrgemas eas sünnitamine võib aga tähendada, et väheneb vanavanemate roll, sest koos kõrgema sünnitusvanusega kerkib paratamatult ka vanavanemate iga. Kui tulevikus on naine sünnitanud näiteks 45-aastaselt ja tema tütar on sünnitanud ka 45-aastaselt, on vanaema juba 90-aastane.

Samas tähendab vanemas eas sünnitamine, et emad on maailma näinud ja kogenud ning teevad laste kasvatamisel vähem vigu. Olemegi tunnistajaks üha enam levivale trendile, kus ema pole lapsele mitte käskija või korravalvur, vaid sõbranna. See kõik toimub ühiskonnas, mis on transformeerunud ülalt-alla hierarhilisest käsusüsteemist horisontaalseks süsteemiks, kus käsutamisel on järjest vähem kohta.

Ent vaatamata ühiskonnas toimuvatele muutustele on selge üks: lapsi sünnitavad endiselt emad. Emadepäeva aegu peaksimegi taas mõtlema sellele, kuidas emasid ka riigi poolt paremini väärtustada.

Tõsi, meil on vanemapalk, mille kasutajateks ongi enamasti emad. Kuid kui räägitakse toetustest pandeemia tõttu töö kaotanuile, võiksime mõelda ka lisatoetustest emadele. Seda mitte üksnes pandeemiaga seoses – emadele annab ehk välja mõelda muidki boonuseid kui vanemapalk. Emaks olemine ei tohi tähendada üksnes koormat, vaid emadus vajab ka ühiskonna tähelepanu ja hoolitsust.