:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/05/07/13766062t1hf5ba.jpg)
- Napoleon jättis igavese jälje Euroopa ajalukku
- Napoleoni koodeks mõjutas ka meie ajalugu
- Napoleon uuendas ka arusaamu sõjandusest
200 aastat tagasi surnud Napoleoni tähtsusest meie tänasele päevale kirjutab ajaloodoktor Andres Adamson.
Suurvaimud on kui meteoorid, mis hetkeks maapinda valgustavad.
(Napoleon)
Kakssada aastat tagasi, 5. mail 1821 kell 17.49 suri väikesel Saint Helena saarel keset Lõuna-Atlandit 51-aastasena seal inglaste valve all pagenduses elanud Napoléon Bonaparte, endine prantslaste keiser ja Itaalia kuningas – nii olid kõlanud tema kaks peamist tiitlit paljude seast, enne keisriks hakkamist oli ta Prantsusmaal esimene konsul ja Itaalias president. Suri maovähki, ehkki on oletatud hoopis arseenimürgitust, ja seda, et brittidel tema kiirendatud korras hauda saatmisega omad huvid mängus olid, kahtlustati juba siis. Oligi: just selleks «inimsoo vaenlane» ju pärast oma nurjunud Sadat päeva tollele kaugele ebatervisliku troopilise kliimaga kaljunukile toimetati. Kuid päris mürgitamiseni asi vast siiski ei läinud, see olnuks liiga ebasportlik, mittedžentelmenlik.
/nginx/o/2021/05/07/13766064t1h28b4.jpg)
Mõned kuud enne oma surma muutus Napoleoni käitumine: ta lõpetas ratsutamise ja dikteerimise, vaimustus korraga aiatöödest, võttes ise labida kätte, vältis jõudumööda külalisi, lahkusid peaaegu kõik tema senised lähikondlased… Kümmekond aastat hiljem, juulis 1832 oli Viinis tiisikusse suremas tema ainus seaduslik laps, oma lühikese elu emapoolse vanaisa juures kuldses puuris veetnud Reichstadti hertsog Franz (François) – Napoleon II. Vahisõdur haavas surmavalt noormehe surivoodi juurde pääseda püüdnud tundmatut, kes näolt ja kujult võinuks olla kümme aastat vanem Napoleon. Ent see lugu on jutustatud peamiselt vandenõuteooriate armastajatele. Päris Napoleon oli võõrkeeltes sedavõrd saamatu, et jäänuks küllap kus tahes kohe silma, prantsuskeelses maailmas polnuks tal aga vähimatki lootust end varjata.
Surres oli Napoleon endiselt kuulsaim inimene maailmas, tema nimi oli ümbritsetud legendidest ja müütidest, raamatutest, maalidest ja rinnakujudest. Käsil oli romantismiajajärk, ja palun: puruvaene korsiklane, kes 22-aastaselt oli alles suurtükiväeleitnant, 35-aastaselt aga juba keiser! Kõik on võimalik, ole aga mees ja tee järele! Maailmaajaloo kuulsamaid väejuhte – paljude arust suurim –, pea kogu Mandri-Euroopa vallutaja – paljude arust ühendaja –, reformija, seaduseandja – tema tsiviilseaduste kogu, Napoleoni koodeks kehtib Prantsusmaal põhiosas tänini –, arvukate meiegi suus kõlavate teravmeelsete ütluste autor.
Näiteks see, et ajalugu kirjutavad võitjad; või et üks pilt on väärt sama palju kui tuhat sõna; või et lollidel on tarkade ees üks suur eelis: nad on endaga alati rahul; ja et lollus pole poliitiku puhul tingimata puue. Napoleon, nagu näete, oli küünik. Samasse satiirilisse või kurbkoomilisse ritta kuuluvad tema (ülepingutatud) tõdemused, et inimesi panevad liikuma ainult hirm ja omakasu, või et edu saavutamiseks tuleb lubada kõike ja anda mitte midagi. Või omast ajast kaugel ees olnud geopoliitiline tõdemus, et Hiina on magav hiiglane, keda tuleb püüda mitte äratada, sest tõustes kõigutab ta maailma.
Napoleon ei jätnud oma kuvandit sugugi juhuse hooleks, vaid töötas selle kallal usinalt ja pani tööle ka Prantsuse propagandaaparaadi. Kuid eelkõige Suurbritannia vastupropaganda produktina tekkis temast ka must legend.
Napoleon ei jätnud oma kuvandit sugugi juhuse hooleks, vaid töötas selle kallal usinalt ja pani tööle ka Prantsuse propagandaaparaadi. Kuid eelkõige Suurbritannia vastupropaganda produktina tekkis temast ka must legend. Verejanuline türann, misogüün (tõsi mis tõsi)… Tänini kasutame mõistet Napoleoni kompleks, mille all peetakse silmas väidetavalt just lühikesekasvulisi mehi tabavat vajadust midagi kompenseerida, suurushullustust. Napoleoni naeruvääristamiseks kujutati teda brittide karikatuuridel peaaegu kääbusena. Tegelikult oli ta veel surreski 168 cm pikk – selgelt üle tollaste meeste keskmise nii Prantsusmaal, Inglismaal kui ka Eestis.
Muidugi ei tule pimesi uskuda ei ülistusi ega laimu tema kohta, vaid tunda tema rolli ja kaalu ajaloos. Prantsusmaal ta otseselt tutvustamist ei vajagi, ehkki jutt kisub seal enamasti vildakaks. Ka Venemaal ei vaja – seal ei unustata vist kunagi, et nad tema pärast Moskva maha põletasid (ja selle tema kaela ajasid). Kuid mujal on teda, üllatus küll, unustama hakatud. Keegi märkis alles äsja õelalt, kuid tabavalt, et maailma hullumajade palatid ei ole enam Napoleone täis.
/nginx/o/2021/05/07/13766065t1h6eb0.jpg)
Viimastel aastakümnetel ajalooteadust ja ajalooteadvust tabanud «pöörete» seas on ka nõndanimetatud eetiline pööre: tähelepanu keskendamine mitte enam valitsejatele, kangelastele, ülemkihtidele, sõdadele, poliitilistele sündmustele, vaid aina enam hoopis alamkihtidele, ohvritele, kaotajatele, eri vähemustele, ka erinevatele rõhumisvormidele ja nende pikaajalisele mõjule. See vabastavat nii rõhutud inimgrupid kui ka nende järglased mineviku taagast. Meile, eestlastele, võiks säärane lähenemine me endi mineviku pärast ju isegi sobida – ja et ajalugu kasutatakse pidevalt argumendina poliitilistes käeväänamistes, siis puhtpraktilist, taskus või eneseteadvuses tuntavat kasugi tuua. Selline lähenemine tõesti aitab ajalugu täiendavalt mõista ja mõtestada, kuid selle liigne rõhutamine toob rohkem kahju. Igal ajalooetapil on siiski omad dominandid ja peategelased ning isegi üksikisikuil võib olla vägagi suur kaal. Seepärast on väike lisaselgitus omal kohal.
Korsiklasena pigem itaallasest Napoleon jääb prantslaste jaoks üheks nende rahvuskangelaseks seetõttu, et temaga seostub Prantsusmaa sisuliselt viimane suuruseaeg, ja see suurus – mis sest, et minevikus – on nende enesepildi jaoks endiselt nõnda tähtis. Prantsusmaa domineeris Euroopas sajandeid: oli ajavahemikke, mil selle kuningriigi asukad moodustasid kolmandiku või isegi poole eurooplastest.
Majanduses oli pilt veelgi enam ühele poole kaldu. 16. sajandil alanud, üle sajandi kestnud kodusõdade järel tuli Päikesekuninga ajastu, Louis XIV sajand, mil taastati oma sõjalis-poliitiline mõju ning pääseti domineerima ka kultuuri, kommete, maitsete, moe alal. Siiski jõuti juba selle perioodi lõpus vastasseisus tõusuteel olnud Suurbritanniaga uude kriisi ning see süvenes järgnevalt eriti Seitsmeaastase sõja (esimene vaieldamatult maailmasõda) hiigelvõlgade, sisuliselt riikliku pankroti tõttu. Senise ühiskonnakorra või õigemini maksusüsteemi säilitamine muutus võimatuks. Valitsus sai sellest paratamatusest isegi aru, kuid valitsev aadliseisus mitte.
Napoleoni tegevus mõjutas ka Eesti ajalugu nii otseselt kui ka kaudselt. Terve inimpõlve pikkune üleeuroopaline sõda jõudis meieni mitte ainult juttude, maksutõusu, majandusraskuste, defitsiidi jmt näol.
Tulemuseks oli suur Prantsuse revolutsioon, mis kippus aga ehtprantslasliku arrogantsiga mujalegi laienema ning kümbles peagi alul verises terroris ja seejärel tõusikluses ja korruptsioonis. Kohe puhkenud sõdades vana Euroopaga suudeti jalule jääda tänu vastaste otse uskumatule pädevusvaegusele, omaenda massile, mida võimendati üldise sõjaväekohustusega, ning tänu sellele, et esile kerkis suur hulk andeid madalamatest ühiskonnakihtidest, kes ilma revolutsioonita kunagi oma võimalust poleks saanud. Üks neist andeist oligi alles verinoor Napoleone di Buonaparte, kelle roll kujunes järgnevalt nii suureks, et lükkas vana korra vormilistki revanši edasi kaks aastakümmet ning muutis tänu sellele ajanihkele revolutsiooni peamised saavutused pöördumatuks. Tagantjärele teame, et see läinuks enam-vähem nõnda nagunii, ent väga paljudes detailides ja inimsaatustes toimunuks see teisiti.
Napoleon oli küll väljapaistev kindral, kuid kaugeltki mitte võitmatu. Ta ülendati brigaadikindraliks suurtükitule oskusliku juhtimise eest Touloni kindluse tagasivallutamisel inglastelt 1793, jäi siis ripakile, kuid osutus olevat õigel ajal õiges kohas 1795 ühe rojalistide mässu Pariisis verre uputamisel, tõusis rahvuskangelaseks tänu väikese armee edukale ja igas mõttes eelarvamusvabale juhtimisele esimesel Itaalia-sõjakäigul 1796, surus seejärel läbi seiklusliku, teaduslukku värvika jälje jätnud, kuid strateegilises mõttes läbi kukkunud (eriti Prantsuse laevastiku hävitamise tõttu admiral Nelsoni poolt) Egiptuse-ekspeditsiooni ning hülgas oma armee 1799, et asuda taas õigel hetkel Prantsusmaal sõjalise riigipöörde etteotsa ning tõusta diktaatoriks esimese konsulina kolmest (ülejäänud olid dekoratsiooniks). Järgnevalt teostas ta end väljapaistvalt, kuid eelkõige riigimehena, ja kroonis end 1804 keisriks. Nagu ta ise väljendus: «Ma nägin Prantsusmaa krooni maas vedelemas ja tõstsin selle oma mõõgaga üles.»
Sõjaajaloo suurimate hulka tõusis ta Austerlitzi lahinguga 1805. aastal, milles meelitas lõksu märksa suurema Vene-Austria liitlasarmee. 1806 purustati senini Prantsusmaa-vastastest sõdadest eemale hoidnud ja kiirest arengust maha jäänud Preisimaa, järgnevalt saadi selle kirdenurgas 1807. aastal raske ja kompromissrahuga lõppenud, kuid siiski võit ka Venemaa üle, kärbitud piirides Saksamaa muudeti vasallriikide kogumiks ja 1809 löödi uuesti Austriat. Tema armeekorpused liikusid ennenägematu kiirusega, neid varustati varasemast efektiivsemalt, ta püüdis ikka õigel ajal oma jõud koondada ja vastase otsustavas lahingus massiivse ülekaaluga lömastada. Kuluefektiivsus oli madal, lihtsalt kõik tuli kinni maksta võidetuil.
Alati ei õnnestunud ka see, oli otseselt lüüasaamisi ja üleüldse taandus kogu ta sõjakunst ta enesegi tunnistusel vaid õnnele ja otsustamisjulgusele. «Üks halb kindral on parem kui kaks head»: sest see üks asub kohe tegutsema, kaks aga esmalt arutama. «Sõjas on moraalne ja materiaalne faktor vahekorras neli ühele»: kuid ega ei ole ju ja teisal tunnistab ta seda ka ise: «Armee marsib kõhuga».
Pealegi jäi peavastane Suurbritannia tema haardeulatusest väljapoole, valitses merd, subsideeris kõiki Prantsusmaa vaenlasi, algatas ja pidas kontinendi äärealadel lokaalseid sõdu. Teha polnud temaga midagi, sai vaid püüda majandussõjaga (kontinentaalblokaad) rahu poole püüelda ja tema liitlasi ükshaaval mängust välja lüüa. Ning taas Napoleoni tsiteerides ähvardas suurim oht nagunii just võiduhetkedel.
Isehakanud keiser läks ennast täis, hakkas Prantsusmaa rahvuslike huvide asemel ajama omaenese ja oma suguseltsi asja, asutama neile uusi kuningriike ja vürstkondi. See viis mõttetu kurnava sõjani Hispaanias ja Portugalis, pingete ja vimma kogunemisele Saksamaal, kõike seda jälginud Venemaa ettevalmistumisele uueks suureks heitluseks – ja see omakorda 1812. aasta Isamaasõjani, millega Napoleoni õnn lõplikult pöördus, venelased tema kannul Euroopasse tungisid, see üles tõusis ning ta kahel korral (1814 ja 1815) troonist pidi loobuma.
Ta ise nägi kõige taga reetmist ja tänamatust, näiteks selliste meeste poolt nagu Prantsusmaa kauaaegne välisminister Talleyrand – väga laimatud ja mittemõistetud tegelane, keda peetakse tänini reetlikkuse ja müüdavuse etaloniks, ja kes tõesti ennast üldjuhul ära ei unustanudki, kuid kelle tingimusteta lojaalsus kuulus alati Prantsusmaale ja selle huvidele. Viimastega oli rängalt vastuollu läinud hoopis Napoleon ise.
/nginx/o/2021/05/07/13766066t1h317b.jpg)
Napoleoni sõjad nõudsid miljoneid inimelusid, eelkõige muidugi tsiviilisikute omi. Näiteks tema suure armee hävingut Venemaal teatakse hästi, kuid et Venemaa kaotas peaaegu teist nii palju pluss umbes miljoni jagu lihtsalt rahvast, see enamasti ununeb. Otseselt Prantsuse armeesse võeti tema võimuajal umbes 2,5 miljonit meest ja neist hukkus kuni 700 000. 1814 tuli teenistusse kutsuda juba 16-aastaseid poisse. Vaid põlvkonna jagu hiljem jäid prantsuse noormeeste aastakäigud seetõttu esmakordselt sakslaste omadest väiksemaks ning võistlus esikoha pärast Mandri-Euroopas oli sellega põhimõtteliselt kaotatud.
Napoleoni tegevus mõjutas ka Eesti ajalugu nii otseselt kui ka kaudselt. Terve inimpõlve pikkune üleeuroopaline sõda jõudis meieni mitte ainult juttude, maksutõusu, majandusraskuste, defitsiidi jmt näol. Prantsusmaa ametlikud piirid küündisid mõne aasta vältel, mil Lübecki linn oli selle koosseisus, lausa Läänemereni.
Ajal, mil Venemaa oli Prantsusmaaga liidus, seilas Soome lahel ja laagerdas Naissaarel korduvalt Briti laevastik. Napoleoniga sõdimise ajal jõudis lahingutegevus 1806–1807 otsaga peaaegu Kuramaale, 1812. aastal aga sinna välja, Riia alla ja Väina jõe joonele. See on siinsamas, Kuramaalt on Saaremaani paar-kolmkümmend kilomeetrit. Eestlastele tähendas see kõik muuhulgas kurnavamaid ja sagedasemaid nekrutiks võtmisi ning ajutiste maakaitseüksuste moodustamist, mille mehed hiljem samuti edasi kahurilihaks jäeti. Muidugi mõjutas see eestlaste demograafiat. Siinset teist põhirahvust baltisakslasi puudutas see veelgi rohkem, nende osakaal Vene sõjapingutustes, ohvitser- ja kindralkonnas, võitudes-kaotustes oli suhteliselt võttes eestlaste omast mitu korda suurem.
Ent olulisemad olid ideed ja mõjud. Prantslaste laiutamine Napoleoni ajal kiirendas – osalt eeskujuna, osalt vastureaktsioonina – ka teiste Euroopa rahvaste, eelkõige sakslaste rahvuslikku konsolideerumist. Sakslased omakorda olid hiljem eeskujuks ja ärritajaiks ka eestlastele. Muuhulgas kaotati siis Preisimaal, Mecklenburgis jt Põhja-Saksa riikides ühiskonna üldise moderniseerimise käigus pärisorjus. Meie kuulusime oma ülemkihi keelelis-kultuurilise enesetunnetuse mõttes tollal rohkem sinna kui Venemaale ning meiegi pärisorjuse kaotamine on samast juurest. Koos kõige sellest hiljem tulenenuga.
Oma ajaloole ja selle käigus tehtud valikuile mõeldes võiksime meenutada veel üht Napoleoni ütlust: (ära) kannatamine nõuab suuremat vaprust kui surma minemine.