• Taasterahastu vähendab Eesti suveräänsust
  • Korralik debatt taasterahastu üle puudub
  • EKRE ei soovi takistada parlamendi tööd
Euroopa Liit, Eesti Vabariik. Lipp, lipud. 12MAR14 FOTO: ERIK PROZES/

Eesti valitsus on võtmas vastu Euroopa Komisjonilt ohtlikku taasterahastu paketti, mis riivab meie suveräänsust, leiab riigikogu EKRE fraktsiooni esimees Henn Põlluaas.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) esitas Euroopa Taasterahastu paketi heakskiitmise takistamiseks ligi 700 muudatusettepanekut. Parlamentaarse menetlusnormide ja tava põhjal ei võimalda see heakskiitvat otsust kiirkorras vastu võtta, nagu valitsus loodab.

Võimulolev liberaalkoalitsioon väidab, justkui tegutseks EKRE ühiskonnavaenulikult ja prooviks sellega takistada koroonas kannatanud majanduse taastamist ja inimeste toetamist. Need väited ei kannata trükimusta. Tegelikkuses lollitatakse taasterahastu küsimuses järjekordselt rahvast ning püütakse meid, nagu ikka, ilusate loosungite varjus tirida nii majanduslikku kui ka ideoloogilisse sohu.

Põhjused, miks Konservatiivne Rahvaerakond seisab taasterahastu heakskiitmise vastu, on väga lihtsad. Katsun teha neist lühikese ülevaate.

Esiteks: Tegemist ei ole Euroopa Liidu lahke kingitusega, nagu meile püütakse näidata, vaid laenuga, mille me peame tagasi maksma. Rahal, mida me Euroopa Liidu kaudu saame, on pea igal eurol silt küljes. Me ei saa neid vahendeid kasutada seal, kus kõige suurem vajadus on, ega oma ise nende üle täielikku otsustusõigust. Me peame järgima Euroopa Komisjoni ette pandud sihte ja piiranguid. Neid vaadates on aga selge, et ettekirjutused pole kantud mitte majandusloogikast, vaid hoopiski ideoloogilistest eesmärkidest, mille hulka kuulub näiteks ülepeakaela tehtavast rohepöördest tulenev põlevkivi kasutamisest loobumine. See toob kaasa kaevanduste, elektrijaamade, põlevkivitööstuse ja kõige sellega seotu sulgemise, kümneid tuhandeid töötuid, sotsiaalse ja majandusliku katastroofi Ida-Virumaal ja sügava rahulolematuse mis võib lahvatada väga teraval kombel. Taasterahastu laen, isegi kui see kõik selles regioonis ära kasutada, ei võimalda kindlasti neid asju ära siluda. See annab Kremlile suurepärase võimaluse kasutada olukorda ära meie julgeoleku kõigutamiseks või isegi etteläände oma kaasmaalastele appi tulemiseks.

Rahad tuleb ära kasutada kiirustades, 2026. aasta lõpuks. Seetõttu on ebatõenäoline, et neile oleks võimalik leida tõeliselt kasulikke ja mõistlikke investeerimiskohti, pigem hakatakse raha lihtsalt Euroopa Komisjoni heameeleks laiali jagama. Põhjalikke struktuurimuutusi ja edasiviivat majandusreformi ei ole sellisel kombel võimalik ellu viia. Eesti vajab investeeringuid meie ettevõtluse tootlikkuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks. Suurem osa rahast ei ole aga mõeldudki mitte majanduse taastamise ega -arengu tagamiseks, vaid hoopiski kulutusteks, mis seda arengut ei toeta. Seda näitab ilmekalt ka Porto-Rollo räpastest varjudest kantud valitsuse taasteraha kasutamise kava.

Kas teie võtaksite maja ehitamiseks laenu olukorras, kus pank dikteerib teile ette, kuhu ehitada, millise väljanägemisega ja mis värvi peab teie maja olema, et pesuruumi võite ehitada, aga sauna mitte, et kütte ja valgustuse üle otsustab keegi teine, et aeda ei tohi olla ja väravat ei tohi sulgeda ning igaühel, kellel soov on, võib teie majja ka sisse kolida? Vaevalt. Just seda aga meile tahetaksegi peale sundida.

Teiseks: Euroopa Liidu kaudu võetav laen ei pruugi sugugi olla odavam, kui me saaksime ise ja otse laenuturult võtta. Kuna laenuturgudel on soodsad ajad, siis on võimalik, et Eesti, kelle krediidireiting on väga hea, saaks võtta laenu isegi soodsamalt kui Euroopa Komisjon meile pakub. Ja kui mitte soodsamalt, siis vähemalt sama suurte intressidega, kuid ilma Euroopa Komisjoni ettekirjutisteta.

Eelmise valitsuse ajal, kui EKRE täitis edukalt rahandusministri kohta, me laenu ka võtsime. Seda tulebki kriisiajal teha. Siis oli opositsioon sellele raevukalt vastu, täna tahavad nad aga ise vägisi võtta laenu just halbadel ja meile ette kirjutatud tingimustel. Riigi eelarvestrateegias kavatsetakse samal ajal teha suuri kärpeid, loobuda vajalikest, majandust elavdavatest investeeringutest, neljarealiste teede ehitamisest, kaitsevõime lünkade täitmisest, minna laste ja perede heaolu kallale jne. Ehk teisisõnu viia ühiskond tagasi eelmisesse kriisi, mille «targa juhtimise» tagajärjel tuhanded ettevõtted pankrotistusid ja kümned tuhanded inimesed olid sunnitud välismaale lahkuma. Ainus erinevus on selles, et siis ei räägitud veel avalikult, et oma rahva asemele tahetakse tuua võõrtöölised. Reformierakonna ja Keskerakonna, aga ka teiste taastepaketi laenuvõtmist toetavate erakondade tegevuses puudub igasugune majandusloogika ja soov käituda Eestile kasulikult.

Kolmandaks: Pakett kätkeb endas mitmeid muid ohte. Taasterahastu tegelik sisu peitub selles, et selle protsessiga ignoreeritakse jõhkralt ja muudetakse Euroopa Liidu, kui suveräänsete riikide liidu, olulisi aluspõhimõtteid ja praktikat. Rahastu loomisega astub Euroopa Liit järjekordse sammu föderaliseerumise ehk uue, ühtse liitriigi poole.

Küsimus on selles, millised on Euroopa Liidu Lissaboni leppes kokku lepitud printsiibid ning mis on Euroopa Liidu ja Euroopa Komisjoni pädevuses või seni veel suveräänsete liikmesriikide pädevuses. Sellist laenuvõtmist Euroopa alusdokumendid ei luba. Finants- ja maksuküsimused on ainult liikmesriikide pädevuses. Paraku näeme iga Euroopa Komisjoni otsuse, direktiivi ja määruse puhul seda, kuidas otsustusõigus liigub sihikindlalt liikmesriikidelt üha suuremas määras Brüsselisse. Nii ka sellel juhul.

Euroopa Liidul ei ole vähimatki õigust kehtestada liikmesriikidele makse. Taastepaletiga viiakse aga tegelikult sisse üle-euroopaline plastmassimaks, mis selgelt rikub neid aluspõhimõtteid. Mis sest, et seda ei nimetata dokumentides maksuks, vaid hämatakse mingist omavahendist või lisamaksest ELi eelarvesse. Sisuliselt on tegemist otsese Euroopa Liidu maksuga. Juba arutatakse ka teiste üle-ELi maksude, näiteks digi- ,söe- jt. maksude sisseviimist.

Neljendaks: selle paketi puhul lisandub risk, et Eesti maksumaksja peab hakkama võõraste riikide eest võlga tagasi maksma. Kui mõni liikmesriik ei ole suuteline maksma ühiselt võetud võlga tagasi, siis peavad kõik ülejäänud riigid maksma kinni nende riikide osa. See risk ei ole sugugi hüpoteetiline, sest riikide hulk, kelle laenukoormus SKTst on üle saja protsendi ja ligineb juba kahesajale protsendile, ei ole sugugi väike. Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on viis euroriiki (Hispaania, Iirimaa, Kreeka, Küpros ja Portugal) sattunud tohututesse makseraskustesse, siis võib riski pidada vägagi reaalseks. Kreeka puhul me juba oleme olnud maksumeheks.

Arvestades, kogu taasterahastu laenu suurust, siis võib võõraste võlgade taak kujuneda lõppkokkuvõttes kordades suuremaks kui summad, mida meie üleüldse saame. Ma ei kujuta ette, kust Eesti peaks selle jaoks raha võtma, et neid miljardeid kinni maksta. Kunagi oli mets Eesti krooni kattevaraks. Kas peaksime sel puhul oma maa lõpuni lagedaks raiuma?

Nendest asjadest rääkimisest on valitsus püüdnud nii avalikkuse kui ka isegi riigikogu ees varga kombel mööda hiilida. Mingit sisulist arutelu ei ole olnud. Selle taustal on lausa piinlik meenutada rahandusminister Keit Pentus Rosimannuse keerutamist, kui ta taasterahastu heakskiitmise eelnõud tutvustades oli sunnitud meie saadikute küsimustele vastama. Selgeid ja põhjendatud vastuseid me ei saanud. Sest neid, mitte ainult selles küsimuses, käpardlikul valitusel polegi.

Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud 700 muudatusettepanekut on hoopis teine asi kui 10 000 või 50 000 muudatusettepanekut, mida Reformierakond ja sotsid eelmise valitsuse ajal lauale panid. Nende sõna otseses mõttes hullumeelsete, põhiseaduse ja riigivastaste ettepanekute menetlemine oleks võtnud aastaid, ilma, et riigikogul oleks olnud võimalust ühegi muu asjaga tegeleda. Sisuliselt oleks kogu parlamendi töö olnud halvatud. Obstruktsioon on normaalne taktika senikaua, kui see parlamendi tööd ei halva. Ja see ei ole mitte kindlasti meie eesmärk ega soov.

EKRE ettepanekud on suunatud sellele, et küsimusi oleks võimalik sisuliselt arutada, takistada koalitsiooni jõhkrat teerullipoliitikat ning asju menetleda mõistliku aja jooksul ja teha Eestile kasulik otsus. EKRE seisab Eesti suveräänsuse ja põhiseadusliku korra eest.

Me esitame suurel hulgal muudatusettepanekuid ainult sellistele asjadele, mis on täiesti selgelt, kas Eesti suveräänsust ja otsustusõigust riivavad või mingil muul moel demokraatia, sõna- ja mõttevabaduse vastased. Me kavatseme sellistele asjadele esitada ka edaspidi mõistlikus koguses muudatusettepanekuid, et sääraseid vastuvõetamatuid protsesse pidurdada ja tagasi pöörata. See on ainus võimalus sundida tänast diktatuurimeelset koalitsiooni arvestama ka opositsiooni ja rahva seisukohtadega. Politseiriiki ehitava NETSiga see meil õnnestus. Valitsuse poolt on aga veel mitu sarnase eesmärgiga eelnõud menetlusse antud.

Taasterahastu osas ei ole me koalitsiooniga läbirääkimiste punkti kahjuks jõudnud. Nende poolt tulnud signaalide järgi on karta, et arutelude ja Eesti huvide järgimise asemel kavatsetakse taasterahastu heakskiitmine siduda valitsuse usaldushääletusega ja taas kord opositsioonist sõita üle ilma, et meie seisukohti ja argumente isegi ära kuulataks. Seejärel ei ole enam võimalik asja üle arutada ega peale liitumist edaspidi Eestil ka taasterahastust välja astuda. Isegi kui see soov peaks tekkima. Diskussioon on tapetud, sillad põletatud ja taganemisteed enam pole. Kas Eesti ikka väärib sellist valitsust?