AK ⟩ EKI keelekool: maak ja maage

Vilja Oja, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Foto: Erakogu

Sõnadest maak ja maage kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Vilja Oja.

Mõnes kohas soomaastikul leidub seisva veega auke, mille pinda katab pruunikas kõntsakiht. Sellisel alal liikudes, eriti lompidest läbi minnes hakkavad pruunikad tibad riiete külge. Kui seal paljajalu sulistada, söövitab vesi naha katki. Kõntsataoline sete veepinnal ja esemete küljes on sooraud ehk maage. Soorauda või rauarikast vett tähistav nimetus maage ning variandid maake, maak on rahvakeeles levinud Põhja-Eesti idapoolsel alal, mis rannikul ulatub Jõelähtmest Narva jõeni ja lõunapiiriks on Emajõgi. Sama soorauanimetust on tarvitatud ida pool Narva jõge vadja ja isuri keeles. Mullas leiduvast maagest on Eestis juba meie ajaarvamise algusest peale kuni 17. sajandi lõpuni rauda sulatatud. Saadud metallist valmistati eelkõige tööriistu ja relvi.

Maakevesi on enamasti punakaspruun, kuid maakesegust veepinda on kirjeldatud mitmevärvilisena. Näiteks Kodavere: muage vesi nõnnagu kuld ilgab, mõness kõhass sinikäs ja rohekas, sedäviisi eitleb, nigu vikerkaari värvi oli se maage vesi, nigu oleks eli piale kallatud, aga ise oli vesi nigu roostene. Esemete külge kleepunud ja veeaukude juurest korjatud sette värvust on iseloomustatud rohelisena, kollasena, punasena, punakas- ja pruunikashallina, lillana või pruunikasmustana. Maake setet on kasutatud lõnga ja kanga värvimisel maagemustaks ’süsimustaks’ või maakemustaks ’pruunikasmustaks’.

Kui esmapilgul võiks arvata, et sõna maage tuletati metallimulla ametlikust üldnimetusest maak, siis tegelikult toimus vastupidi. Umbes sada aastat tagasi soovitas J. V. Veski murdesõna baasil luua metalli sisaldavat maavara tähistav termin maak. Trükis ilmus see esmalt 1925. aastal Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus koos hulga liitsõnadega, nagu maagikaevandus, maagiliik, maagisoon, maagivaene jt. Seevastu sõnad maage, maagevesi ja maakesoo esinevad juba F. J. Wiedemanni Saksa-eesti sõnaraamatu 1869. aasta väljaandes.

Soorauanimetuse maage päritolu on ekslikult püütud siduda erepunast tikkeniiti tähistava murdesõnaga maak, maage, mille variandid on eesti murretes ka kumak ja kumakas. Need on laenatud hoopis vene keeles erepunast puuvillakangast märkivast sõnast кумак. Oletus, et soorauda märkiv maage võiks olla tuletis uurali tüvega nimisõnast maa ei ole samuti kinnitust leidnud. Tõenäoliselt on soorauanimetus maage hoopis laen vanavene või vene sõnast смага, mis vene keeles tähistab mõisteid ’kõrvetav kuumus’, ’nõgi, tahm’, ’sete, sade, kõnts, lima’, ’millegi tume värvus’ jms. Eesti murretes on vene laenudes sõna algult kaashääliku eest s-tähe kadu tavaline.