Avo-Rein Tereping: õnnelikkus ja koroona

Avo-Rein Tereping. Foto: Erakogu

Õnnelikkuse mõõtmise tulemused võiksid ka Eestis olla näitajaks elu edenemisest, kirjutab Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein Tereping.

Koroonauudised on kõik muu sedavõrd tagaplaanile tõrjunud, et õnnelikkusest rääkimine näib olevat peaaegu ebakohane. Kuid ometi jääb ka kriisiajal inimene ikka inimeseks. Ka rasketel aegadel otsib inimene õnne nagu iga teinegi elusolend. Mõnel õnnestub see paremini, teisel kehvemalt, mõned tunnevad ennast õnnelikumana, teised vähem.

Subjektiivne õnnelikkus on mõõdik, milles peegeldub inimese kogu tegevus, soovid, mõtted ja püüdlused. Sellepärast soovitas ÜRO Peaassamblee oma 2011. aasta resolutsioonis riikide võrdlemisel inimeste heaolu mõõdikuna lisaks SKT-le hakata mõõtma ka õnnelikkust ning selle põhjal hindama riikide edukust ja inimeste heaolu. Kui hästi inimesed ennast tunnevad, ei sõltu ju ainult riigi rikkusest. Näites on Soome rahvusliku kogutoodangu poolest inimese kohta maailmas alles 24. kohal, õnnelikkuse indeksi järgi aga esimene.

Sel aastal ilmunud World Happiness Report on järjekorras üheksas. Subjektiivse õnnelikkuse indeksi lähteandmed kogutakse kõigis 149 riigis läbiviidavate Gallup World Polli küsitlustega. Küsitletavad moodustavad esindusliku juhuvalimi ja seetõttu võib tulemusi laiendada kogu riigi elanikkonnale.

Valimisse sattunud riigi elanikul (1000 inimest) palutakse ette kujutada kümne astmega redelit, mille kõige madalam aste vastaks kõige kehvemale elule, mida ta võib ette kujutada, ja ülemine – kümnes aste – on parim kujuteldav, kõige õnnelikum elu. Seejärel palutakse vastajal oma elu üle järele mõelda ja märkida see aste, kuhu ta ennast ise paigutaks.