JUHTKIRI ⟩ Valitsuspäike ei tõuse

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Päikesetõusuvalitsusel sai täis esimesed sada päeva
• Hoolimata kaunist nimest ei ole valitsus lubatud koitu siiani kaasa toonud
• Veel kaks aastat sellist valitsemist ja räägime vaid käest lastud võimalustest

Eelmisel sajandil kirjutas Ernest Hemingway romaani «Ja päike tõuseb», milles kirjeldas maailmasõjast muserdatud kadunud põlvkonna sihitut ajaveetmist härjavõitlustel Hispaanias. Sel sajandil sai meie Päikesetõusuvalitsusel täis esimesed sada päeva.

Hoolimata kaunist nimest ei ole valitsus lubatud koitu siiani kaasa toonud – suurimaks muutuseks on jäänud konservatiivide väljatõrjumine valitsusest. Sellest oli kindlasti kasu hetkeliseks lootusekiireks, kuid visiooni puudumine ja keerulises olukorras kumuleeruvad väikesed vead võivad kahe aasta pärast koalitsioonipartnerite tulevikule mõjuda hoopis poliitilise päikeseloojanguna.

Valitsusel puudub tulevikuvisioon, mis aitaks praegusel pöördelisel ajal saavutada arenguhüpet. 

Tänases lehes on ülevaade ministrite tegemistest, nende õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Suur osa neist saab hindeks «rahuldav», kuid see on rahuldav vaid mõeldes, et oleks võinud olla ka hullem. Kuigi on raske aeg, ei tohiks valitsuse suhtes olla nii leplik, isegi kui tegu on valitsusega, kelle eesmärk on kuidagi paar aastat ära valitseda.

Mis seal salata – peaminister alles õpib peaministriks olemist, kuid on nende saja päevaga teinud ka mõningaid edusamme. Ta jutt on veenvam ja seisukohad kindlamad. Vahepealsest sotsiaalmeediarallist, kus iga minister üritas iga uut uudist ise võimalikult kiiresti oma seinal välja kuulutada, on üle saadud.

Kerge on valitsusele ette heita piirangute kehtestamisega viivitamist veebruaris või nendest loobumise hirmu praegu. Ka vaktsineerimisega on olnud tõrkeid, kuid tervikuna on protsess siiski kulgenud hästi. Koroona on ennustamatu nagu ilm ja sellevastased meetmed ei anna kunagi täit kontrolli. Edasiseks võiks soovitada kiiret ja julget reageerimist – kuid mitte ülereageerimist, nagu juhtus märulipolitseiga.

Valitsuse suurim möödalask on kindlasti kasinuse seadmine ainsaks majanduspoliitiliseks eesmärgiks. Ilma ambitsioonika innovatiivse investeerimiskavata, mis on praegu Euroopa peasiht, mõjub üksnes kokkuhoiust rääkimine nagu elaksime täiesti teises maailmas ja teises ajas.

Valitsuse suurim möödalask on kindlasti kasinuse seadmine ainsaks majanduspoliitiliseks eesmärgiks.

See ei tähenda, et kokku hoidma ei peaks – kuid kärpida kaitsekulutusi, kui Venemaa näitab muskleid, ja võtta huvihariduselt raha, et tõsta õpetajate palku, on esile kutsunud põhjendatud pahameele, et mitte öelda nördimuse. Kui rääkida kokkuhoiust, oleks tulnud keskenduda bürokraatia ja ametnike armee vähendamisele – ja teha seda kirurgi täpsusega seal, kus põhjendatud.

Paraku tundub, et tehtud on pigem vastupidi: kaotatud on rahvastikuministri koht, reorganiseeritud selle büroo ning lõpetatud riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni tegevus, kuigi rahvastiku kahanemine on pikaajalise arengu seisukohalt endiselt Eesti kõige tõsisem probleem. Sellega leppimine koos majanduse kärpekavaga jätab mulje, et eesmärgiks on võetud «kestliku kahanemise» idee, seda otsesõnu küll välja ütlemata.

Nii on valitsuse esimese saja päeva kokkuvõte pigem sarnane eluga, mida elasid Hemingway romaani tegelased, kes pealtnäha toimisid ja tegutsesid nagu inimesed ikka, kuid selles tegutsemises puudus sisemine siht, tulevik ja usk iseenesesse. Tõesti, lugupeetud valitsus, tõuse ja sära siis ometi!