Vahur Afanasjevi viimane kolumn: Valged roosid

Vahur Afanasjev Foto: Madis Veltman

Soovisaate laulude ja lastelaulude turvatundes on midagi sarnast, kirjutab kolumnist Vahur Afanasjev.

Maainimesena kuulan tihti Vikerraadiot. Õnnesoovide saadet. Ja ma ei saa aru. Aeg nagu poleks aastatki edasi liikunud, sest õnnitlejate soovilood on üsna samad, mis mu lapsepõlves! Olgu, võib-olla Artur Rinnet, Georg Otsa ja Heli Läätsa on statistiliselt vähem, aga suur plaan püsib.

Midagi peab sellest olema. Olen õppinud, et kõik nähtused elus on oluline osa tervikust. Inimesed satuvad uude rolli. Näiteks ülemuseks. Enne on ülemusi kritiseerinud, aga ülemusena saab aru, et muud moodi ei saa, vastuolud on paratamatud ja kellegi sõna peab maksma. Soovisaates maksab aja sõna. Vanuse sõna.

Aga ikkagi, «Valged roosid». Juhtub see kõigiga? Minugagi? Millal, kas varsti? Võtame näiteks Jaan Kaplinski, ma ei tea, mis muusikat ta kuulab, äkki džässi? Või oleks ta hiljutise juubeli puhul tahtnud pigem kuulata õnnesoovi mõne Tarmo Pihlapi või Mati Nuude palaga? Ei tahaks uskuda, aga mine sa tea.