Isegi kui laps mõistab, et asi pole õige, saadab söömishäireid mingit sorti iha: anorektikut normile vastava väljanägemise taotlus ning liigsööjat ja buliimikut piirideta õgardlus, ainult et buliimik vabaneb imendumata toidust hiljem näppe kurku ajades või lahtistite abil. Ühel hetkel väljub aga iha lõplikult kontrolli alt ja nii satutakse sõltuvuslikku nõiaringi, kust välja tulemine muutub üha raskemaks. Psüühika leiab vanaviisi jätkamiseks uusi õigustusi, pakkudes vahepeal lootust ise hakkama saada ja lootusetust, kui katsetes põrutakse. Perele rääkimast takistavad hirm ja häbi, sest laps ei taha vanemaid kurvastada, aga kardab ka nende mõistmatuse pärast alandatud saada.
:format(webp)/nginx/o/2020/07/02/13185122t1h76d1.jpg)
/nginx/o/2021/05/04/13761002t1ha565.jpg)