Diana Ossipova: miks vajame universaalseid oskuseid täna rohkem kui eales varem?

Foto: Erakogu

Tänases töömaailmas on klassikalise koolihariduse kõrval jäänud põhjendamatult tagaplaanile universaalsete oskuste – näiteks koostöö, analüüsivõime või iseseisvus – vajalikkus. Miks need on meile olulised ja kuidas neid endas paremini arendada?

Koolitarkus on teatud erialadel kindlasti asendamatu ja see on igati tervitatav. Kuid lisaks õpitud teadmistele ja oskustele on oluline rohkem esile tuua ja säilitada ka meie inimlik pool. Pean selle all silmas näiteks koostöö- ja algatusoskust, analüüsivõimet, iseseisvust ning loovust ja avatust, samuti uudishimu ja õppimistahet. Kuidagi tuleb ju õpikuteadmisi ka praktikas rakendada. Konkreetsed universaalsed oskused annavad selleks hea põhja.

Paindlikkus ja oskus kujundada karjäärirada

See alustala on tähtis, sest meie tänane tööelu on kiirelt muutuv. Samuti uuenevad ka ametikohad ning nende sisu. Ameteid tekib pidevalt juurde, kuid formaalne haridus ei jõua tööelu muutustele nii kiirelt reageerida. Selleks, et inimest saadaks edu, ongi eelnimetatud oskused kriitilise tähendusega. Need annavad inimesele paindlikkuse reageerida uutele olukordadele ning võimekuse ise paremini kujundada oma elu ja karjääri. Lisaks tuleb arvesse võtta, et meie eluiga on pikenemas ning see loob võimaluse kauem tööturul aktiivne olla. Universaalsete oskuste olemasolu teadvustamine annab julguse panna ennast proovile ka nendes asjades, milles esialgu võib-olla ennast nii kindlalt ei tunne. Võid ka ise üllatuda ja leida tööõnne sealt, kust seda esialgu oodanud ei oleks. Seega tõstatub küsimus – miks piirduda ainult ühe karjääriga, kui huvitutakse tegelikult mitmest valdkonnast?

Ka näiteks Elisas lähtume värbamisel eelkõige inimese hoiakutest, mitte ainult erialasest haridusest. Oskused on alati õpitavad ning kogemused omandatavad, kui endal on soov olemas. Järgmine peatus pärast gümnaasiumi ei peaks olema kõrgkool, kui selle ainus eesmärk on, et midagi peab ju ilmtingimata edasi õppima. Karjäärirajad kulgevad vahel traditsioonilisemat, vahel ebaharilikumat rada pidi. Usaldusväärse ja uuendusmeelse tööandja jaoks on tihtipeale olulisem see, et oled avatud, uudishimulik, koostööaldis ja loov.

Kuidas suhelda kolleegiga või luua sünergiat?

Oma isikliku kogemuse põhjal julgen tõdeda, et universaalsed oskused on mind väga palju aidanud ning tänu sellele olen jõudnud täna siia, kus ma olen. Mul on olnud eri ametikohti, mis kõik on toetanud minu praeguse – personaliarenduse spetsialisti – tööni jõudmist, kuigi tegelikult olen omandanud hoopis juurahariduse. Nii õpingud kui ka varasemad kogemused on mind sellel teekonnal suunanud, kuid oma igapäevatöös näen, et kõik taandub lõpuks siiski sellistele oskustele, mida koolipingis ei õpita.

Näiteks tulevad õiged hoiakud ja universaalsed oskused kasuks olukordades, kus on vaja lahendada ettetulevaid väljakutseid. Tööedu sõltub aga omakorda paljuski sellest, kuidas suhtled kolleegidega või mismoodi tekib sünergia ja koostöö. Minu suhtumine rajab pinnast ka sellele, millised ägedad projektid minuni jõuavad. Samamoodi tulevad sellised oskused kasuks ka õpingutes, kasvõi rühmatöö tegemisel või eksamiteks valmistudes.

Virtuaalmaailma rätseplahendused iseõppeks

Selleks, et inimene saaks endas soovitud oskusi arendada, on väga olulisel kohal oma tegevuse mõtestamine: miks ja kuidas ma midagi täna teen ja kuidas ma tahaksin neid asju tegelikult teha; mida minult oodatakse; mida mina iseendalt ootan?

Ja praegune virtuaalne maailm on ju iseõppimiseks ja avastamiseks avanud suurepärased teid. Meil on tekkinud äärmiselt head võimalused ekspertide vahel kogemusi vahetada, nendelt õppida ja ka teistele oma teadmisi edasi jagada – ja seda kõike rahvusvahelisel tasemel. Ka varem olid sellised lahendused ju olemas, kuid võib-olla me ei märganud neid piisavalt või ei pidanud niivõrd oluliseks.

Küll aga tuleb meeles pidada, et tänases infoühiskonnas tuleb siiski säilitada ka kriitiline meel ning analüüsioskus, et infotulvast see kõige olulisem üles leida.

Kas oleme valmis kogu potentsiaali realiseerima?

Indiviidi tasandilt suuremale pildile liikudes kerkib aga veel üks küsimus – kas oleme ühiskonnana päriselt valmis kogu seda potentsiaali ära kasutama? Usun, et meie haridusasutustel on täna väga hea lähtekoht tuua igapäevastesse õpitegevustesse suuremas mahus innovatsiooni. Näiteks, miks ei võiks mõni väga kogenud õpetaja või lektor enda edasi antavast teemakäsitlusest luua salvestatud iseõppematerjali, mida ka teised saaksid kasutada? Nii saaks jällegi mõni teine õpetamise eest vastutav õpetaja või õppejõud taaskasutada seda sama teoreetilist iseõppematerjali ja selle najale praktilisi ülesandeid üles ehitada. Sellest tulenevalt jääks oluliselt rohkem aega sellele osale, kus õppimine päriselt aset leiab – üksteisega probleemide üle arutades, lahendusi otsides jne.

Oleme ka tööandjana oma organisatsioonis võtnud suuna videokoolituste loomisele ning iseõppevõimaluste suurendamisele. Tänased muutused maailmas on suurendanud inimeste soovi paindlikkuse järele ning seda võimalust tuleb kasutada. Meie saame täna anda tööriistad teadmise kasvatamiseks ja oskuste arendamiseks, kuid vastutus nende võimaluste kasutamise osas jääb õppijale.

Seega kokkuvõttes võiksime nii üksikisikute kui ka ühiskonnana laiemalt tähelepanu pöörata oskustele, mis ei ole sissekirjutatud meie eri haridusastme õppekavadesse. See peaks olema hoopis kodeeritud meie mõtteviisi – ise õppida, avastada, analüüsida, kogemusi jagada. Maailm, töö ja õppimine on muutumises ning usun, et sellega sammu pidamiseks ning endale parima võimaliku elu loomiseks saame kõik ise väga palju ära teha.